pühapäev, 18. november 2012

Seiklus New Yorgis alaku!

Olen elusalt New Yorki jõudnud, seikluseid rohkem kui miljoni krooni eest.

Laupäeval ärkasin kell 8 hommikul ning kella üheksa ajal hakkasime sõitma, Adam sõidutas ja lapsed olid ka kaasas, sest Amee oli tööl. Sõit kestis meil umbes tunnikese. Sain hommikul ka kõne mingilt imelikult numbrilt, aga kuna kell oli vähe ja number võõras, ei võtnud vastu. Kui lennujaama jõudsin, tegin check-ini ning vantsisin turvakontrolli.

Turvakontrollis pidin panema kohvri lindile ja jope ja püksirihma ja kõik ehted, saapad, ime, et veel pükse ei kästud ära võtta. Kui lindist läbi olin läinud, küsis turvamees, kas mul on kõht tühi. Hakkasin naerma ja küsisin, et miks ta seda uurib, ütles, et mul on kohvris võileib, mis seal olla ei tohiks, aga kui mul kõht tühi on, siis võin kaasa võtta. Haahaa!

Kui jõudsin oma ootesaali, nägin, et minu kell 12 väljuma pidanud lennuk väljub 12.40. Alguses tundus veel enam-vähem, et kahe järgmise lennu vahe oli 59 minutit, et jõuan küll. Järgmisel hetkel lükati kellaajaks 13.08. Läksin uurima, et kuidas ma teisele lennule siis saan, kui seda esimest nii palju edasi lükatakse. Teatati rõõmsalt, et see on ka kaks tundi edasi lükatud. MIDA??

Lõpuks siis Cincinnati lennuk väljus 2,5 tundi hiljem, jõudsin Põhja-Carolinasse, linnakesse nimega Charlotte.  Seal selgus, et ka kell neli väljuma pidanud lennuk EI VÄLJU kell neli ning minul kadusid juba kõik lootused üldse päeva jooksul New Yorki jõuda. Ostsin lennujaamast endale õuna ja banaani, sest kõht hakkas ka nagu tühjaks minema ning ootasin. Ootasin. Ootasin veel ja ootasin veel.





Lennuk tõusis õhku pisut pärast poolt viit. Esiteks istusin ma äriklassis, teiseks võeti mu käsipagasi kohver ära ja pandi suurte kohvrite sekka. Kusjuures seda viimast tehti nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi passi, rahakotti ega arvutit välja võtta. Kadus kogu täiega. New Yorki jõudes oli väljas kottpime. Tore lugu. Sain pärast megapikka ootamist oma kohvri kätte ja kadusin siis lennujaamast nagu tuul, sest ma tahtsin ju niiiiii väga kohale jõuda juba.

Esimene New Yorgi vaade



Vahepeal sain ema sõnumi, et kohvreid ei kontrollitud ja 18 kohukest ootavad mind! Jee! See andis tõuke kiiremini liigutada. Leidsin siis üsna kiirelt bussi ning kasutasin oma suurepärast orienteerumisoskust, sõitsin veidi, hüppasin maha ja leidsin ka metroo üles. See oli vähe pikem reis, tervelt 28 peatust, aga üsna probleemideta leidsin ka õige koha üles.

Edasi läks seikluseks. Kõigepealt ei saanud ma aru, kuhu poole ma minema peaks, aga kasutasin tarka telefoni ja google mapsi ning sain suuna kätte. Olin õigel tänaval, teoreetiliselt oleks pidanud olema ainult üks pööre paremale ja kohal, aga no nii ei läinud. Telefon lülitas ennast välja, sisse enam ei lülitanud. Tore lugu küll. Keset New Yorki, ihuüksi, kottpime, aimu ka pole, kuhu minema peaks. Kõndisin siis mööda tänavat edasi, otsisin 10ndat tänavat. Tänavad läksid järjest 9, 8, 7, 8, 9 .. midaa?? Kus 10 on?

Uurisin ümberringi inimestelt, juhatati mind siis kümnendale tänavale lõpuks (ema oli vahepeal paaniliselt mu juba läbi helistanud, USA numbri, Eesti numbri), kõndisin ühele poole, majanumbrid 888, 898.. okei, teisele poole. Teisel pool majad 928, 938, 948.. Mul oli vaja 700.. Tore lugu.

Helistasin uuesti emale, nüüd juba veits paanikas, et mul pole aimugi, kus see pagana hotell on. Ema sai umbes aru, kus ma olin ja kui ütlesin, et olen tupiktänavas, sai kohe aru, sest nende takso olevat ka sinna sõitnud. Niisiis tuli ta mulle vastu ja saigi lapse õnnelikult kätte. JEE! Kell näitas üheksat.

Hotelli jõudes leidsin magava venna ja sõin kiirelt ära kaks jänksi kohukest (mida ma niiiiii väga ootasin) ning tegin kohe ka leiva endale, oh kui hea, otse Eestist. Ema muidugi jäi ka ruttu magama ja nii ma imelikul kombel läksin ka ise kell 11 magama.



Seiklus lõppes edukalt, kurvalt ainult kohvri jaoks, kelle rattad jäid poole tee peale.

Edasise suhtes optimistlikum.

5 kommentaari:

  1. Mainin ära, et neid esimesel pildil olevaid kätekuivatusmasinaid on meil ka. :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma polnud näinud, väga fancy värk. :D

      Kustuta
  2. oo, ema oli sinust üle orienteerumisel - see on midagi uut!!!
    Aga edu teile linnapeal kolamisel ning kirjutage siis mulle oma seiklustest meilile kui tagasi jõuate - hommikul hea lugeda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule kuule, ema teha jäi viimased 200m. Ohiost kohale jõudsin ikka omapäi ju! :D

      Kustuta
  3. Anonüümne18/11/12 10:28

    Ootasime terve päeva ja lõpuks saatis me ponnistusi edu.Tore,et üksteist ikka kätte saite pimedas,võõras linnas.TUBLID.

    VastaKustuta