pühapäev, 25. november 2012

Jälle hüvastijätt

Eile õhtul läksime kesköö ringis kõik magama, hommikul ärkasime pärast üheksat, ema ja Egert pakkisid veel viimased asjad kokku ning käisime perega hüvasti jätmas. Kuna Adam meile väljakutse esitas eesti keelega, kirjutasin ka tänu vastu eesti keeles, seda ta enam tõlkida ei suutnud.

Mina võtsin oma auto, Egert-emps tulid rendikaga ning siis sõitsime viimast korda Subwaysse, kus sõime hommikust. See oli üks nendest kohtadest, kus Egert ei julgenud inglise keeles ise seletada, mis ta tahab. Võinoh, mis ei julgenud - laisk oli, nii nagu eelnevad päevad, nii ikka lõpuni välja. Sõime ära, läksime õue ja jätsime hüvasti.

Kuigi kõik olid mind hoiatanud, et see saab hullult raske olema ja olgu ma valmis selleks, oli see isegi mõnes mõttes lihtsam, kui arvasin. Egert ütles viimaseks lauseks selle sama lause, mille ta mulle 6.augusti hommikul enne lennujaama minemist ütles ja see kuidagi tegi tuju nii heaks. Ja kuigi see äraminek ei möödunud pisarateta, sundisin ma ennast kohe poodi minema, et ei saaks nutta ning pärast poes käiku oli kuidagi hoopis lihtsam.

Kodus muidugi oma tuppa üksinda jäädes sain korra veel korralikult põsed märjaks, aga siis kõigepealt oli Kristo mul toeks, siis skaipisime Killu ja Alvariga ning pärast nende lahkumist mõtlesin, et magan ehk veidi, aga otsustasin hoopis eesti saateid vaadata ja lõpuks jõudsid Killu ja Alvar ka koju tagasi ning nende missioon oli mind naerma panna, seega me skaipisime neli ja pool tundi. Ebareaalne lihtsalt. Aga üliülitore, sest ilmselt kui ma üksi oleks jäänud, oleks ikka nukker olnud ja tänu neile ja nende naljadele naersin ma terve õhtu ja nii lõpuks üksi jäädes ei tulnudki meelde, et ma kurb olin. Seega, läks lihtsalt see hüvasti jätmine. Minu meelest tunduvalt lihtsam kui esimene kord.

Pärast maraton-skaipimist oli mul juba hoog sees ja nii sai ka Bennyga natuke räägitud. Benny siis too India noormees, kes Austraalias elab, kellega me New Yorgi tuuril tuttavaks saime. Haaha, kui palju kohanimesid ühte lausesse sattus. Igal juhul sai siis veel temaga ka naerdud ja nii läkski päev rõõmsalt õhtusse.

Täna pani mu pererahvas jõulukaunistused üles, meil on suur kuusk elutoas, uued pildid elutoas, väike kuusk söögitoas ning üks kuusk veel õues ka. Ja igasugused kaunistused majas veel lisaks. Päev otsa mängisid jõululaulud. Tundub, et on päris tõsi see, et pärast tänupühi ajastavad ameeriklased end kohe jõulude lainele.

Ja nüüd hunnik pilte.
Meie marsruut ja ühe päevaga tegime ära!

Adami eesti keele tunnid

Õnnelikud shoppajad

lemmik ju

Sest siin on alati reede!

Kui ema shoppab...

ja nii nad läksidki

Viimane amps Subways

Viimane vaade autole, tsau tsau!

Kraam Eestist, nom nom nom

Kuusepuu allkorrusel

Kuusepuu ja jõululapsuke



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar