reede, 30. november 2012

Vaba päev, tööpäev, sünnipäev

Kolmapäev on vaba päev ja sel nädalal oli küll koristaja päev, aga ma lihtsalt ei suutnud üles ärgata ja üleüldse olen ma piisavalt tubli, et oma tuba ise koristada (mida ma ka hiljem tegin), seega ma magasin süümepiinadeta terve aja, kui koristaja kodus oli.

Kui ma üles ärkasin, oli meil Killuga Bingo Loto õhtu, nemad vaatasid telekast ja jagasid mulle ka numbreid ja siis mina muudkui tegin oma piletile märkmeid. Kahjuks ei võitnud. Äkki järgmisel nädalal uuesti, haha, päris tore meelelahutus mu meelest.

Pärast lotomängu sõitsin West Chesterisse, mis on minust umbes 15 minuti kaugusel, kohtusime Robiga ja sõime tema lõunasöögi ja minu hommikusöögi. Tema siis on mäletatavasti see minu "intelligentne ameeriklasest sõber," mis tähendas, et ka meie vestlus oli läbi ja lõhki tarka juttu täis. Mingi hetk ma väsisin sellest lihtsalt ära ja hakkasin napakamaid teemasid otsima ja lõpuks me jõudsime oma jutuga sinnani, et beebidele mõeldud purgitoidud ei ole üldse head. Haahaa, praegu ajab ennast ka naerma, kuidas sellisest teemast üldse rääkida saab.

Kuna Rob pidi tööle tagasi minema, läksin mina poest läbi, ostsin Graemele veel paar asja ning sõitsin siis koju, kust leidsin üllatuslikult eest Amee isa. Ja Graeme ka. Mõtlesin, et räägin vanaisaga juttu, aga ta ei tundunud üldse jutusoonel olevat, niisiis skaipisin Killuga ikkagi.

Pärast läksin alla ja leidsin sealt veel Ashley, kes on Amee õde ja Amee ema ka. Ja siis eelnevalt oli Amee isa ka. Mina ei teadnudki, et meil mingi pidu on, haha, seda suurem üllatus. Seekordne kohtumine oli pisut lõbusam kui eelmine, kuna teist vanaema-vanaisa ei olnud, rääkisin nendega ja tuleb tunnistada, et pean oma arvamust pisut korrigeerima nendest. Esimesest kohtumisest jäi mulle kuidagi mitte nii sõbralik mulje neist.

Kui nemad ära läksid, kolisin üles ära, vaatasin x-factori ära ning pärast seda tahtsin magama minna, aga no oli vaja ühega ja teisega ja kolmandaga rääkida ja nii see aeg muudkui venis ja venis ja venis.. Niisiis, kui mul hommikul kell 7.30 helises, ei tahtnud ma ennast üldse tunda. Uni oli magusam kui šokolaad, jumala tõsiselt. Kuulsin, et Brutus haukus ja garaažiukse häält, mõtlesin, et misasja, kes see enne kaheksat külla tuleb. Hiljem selgus, et see oli öö läbi tööl olnud Adam, kes terve päeva siis kodus magas.

Mina läksin alla ja andsin Graemele oma kingituse, kutil oli täna sünnipäev, sai tervelt 2! Meil oli palju juttu olnud lärmakatest mänguasjadest, seega ma arvasin, et oleks jube naljakas kinkida midagi, mis teeb palju palju lärmi. Sain hästi hakkama. Graemele igal juhul väga meeldis, võttis auto isegi magama kaasa.

Vasakul siis minu kingikott: kiirabiauto, lotte krõbinad, the cars vannimullid ja draakonikommid (minu pere laste vaieldamatud lemmikud) ning paremal paistab kurikuulus kiirabiauto lähemalt. Ja Graeme sünnipäevasõõrik.

Minu sünnipäevalaps, kadestan neid rosinasilmi ja pikki ripsmeid. Ja viimasel pildil on näha, et kutt kasvab kasvab, ilmselt minu lahkumiseks on juba jalg sama suur kui mu käsi.

Meie päev oli väga produktiivne - meil oli hommikul suur suur kunstitund, terve laud oli pärast joonistusi täis. Mina pidin rohelise Brutuse joonistama ning punase maja, kuhu siis Evie lisas tegelased ja muidugi "car-truck" Graemele. Need kaks sõna on tal kõige puhtamad, mida ütleb. Nagu Adam mõnitas, kui ma tahtsin Graemele musi teha, karjus ta "No! No!" ja siis Adam ütles "Nooo kisses, only cars and trucks." Haahaa. Hiljem tegime käsitööringi, tegin neile paberist lennukid. Tahtsin aurikut ka teha, aga ei mäletanud absoluutselt, kuidas see käis. Järgmiseks korraks õpin internetis selgeks. Soolatopse meisterdasime ka.

Kunstitund, kunstihuvilised, käsitööring ja meie joonistuste kogumik


Mõlemad lapsed läksid kell 1 rahumeeli magama ja ärkasid alles kell neli minu äratamise peale. Selleks ajaks oli Adam ka üles ärganud, seega oli minu tööpäev läbi. Mitte, et see lastele sobinud oleks, niisiis me veel tegime mingit paraadi üle maja ning mängisime Eviega printsesse ja Graemega autodega. Lõpuks kell viis tulin oma tuppa, kaklesin iPodiga ning sättisin siis end valmis ja läksin välja.

Sõitsin uuesti West Chesterisse, seekord Chicago restorani nimega "Uno," (mitte ei tea, kuidas Uno Chicagoga seotud on) ja kohtusin seal Ianiga. Teenindaja oli lihtsalt nii supersõbralik, alguses kuuldes, et me mõlemad oleme seal esimest korda, vuristas ruttu igasugu asju ette ning ma valisin siis Caesari salati ja kanapizza. Tahtsime küll BBQ kana tellida, aga teenindaja millegi pärast arvas, et mingi muu kana ja lõpuks saime siis BBQ kana pizza tasuta koju kaasa võtta, teenindaja ütles, et tema viga. Mitte, et teisel pizzal midagi viga oleks olnud. Vot siuke teenindus!

Ian on ilmselt minu inglise keele arenemises päris palju "süüdi," sest just tema on see olnud, kes mu jaoks nagu õpetaja on olnud ja täna ta üritas mulle seletada sõna kirbud ja no ei saanud aru. Lõpuks kutsus teenindaja, et kas ta oskab seletada seda sõna ja teenindaja küsis, miks seda vaja on ja siis ma ütlesin, et inglise keel ei ole mu emakeel, mille peale ta suured silmad tegi ja ütles, et ta ei saanudki aru. Ja kuna Ian endale naist otsib, siis ma mõtlesin, et küsin selle teenindaja telefoninumbrit talle, aga tuli välja, et ta oli hoopis abielus, haha. Ja siis mina kirjutasin enda telefoninumbri pizzakarbi peale, mille peale teenindaja tegi suured silmad ja küsis, kas meil Ianiga polegi üksteise numbreid. No nii naljakas lihtsalt. Seletasin siis Ianile ka, et üks asi, mida ma Eesti juures vihkan, on külmad teenindajad. Et meil võetakse tellimus ja joostakse siis kiiresti minema, äkki jumala eest julgeb midagi veel küsida. Teenindus on Ameerikas tasemel!

Sest toidupildid ikka meeldivad. Tervitan isa sellega, haahaa!

Minu brownie koogi mingi jäätise magustoit. Nimi ei jäänud meelde, liiga keeruline, haha.

Meie õhtusöök venis päris pikale, aga oli jälle supernaljakas, kuidagi ülivaba õhkkond. Pärast õhtusööki sõitsin otsejoones koju, tee peal leidsin endale vastu vaatamas kaks suurte silmadega loomakest, pidin lihtsalt pilti tegema neist. Kuskil loomaaias elan, kodutänavas hüppavad jänesed ringi, kõrvaltänavas on kitsed.



Ja lõpetuseks siis kaks pildikest veel.

Kodumaantee ja mingi ilus veekogu seal

Meie pere laste lemmiktassid nüüd!

teisipäev, 27. november 2012

Esmaspäev, teisipäev

Esmaspäeval algas siis uus rütm nii laste kui minu jaoks. Olime ju kõik 10 päeva mõnusalt puhanud ja üksteise olemasolu peaaegu et unustanud. Hommikul oli Eviel kool, meie Graemega veetsime aega koos. Lõunauinakut magasid mõlemad jälle korralikult ning kella neljast sai mu tööpäev juba läbi. Kuidagi väga kiirelt läks.

Laste uinaku ajal tegelesin oma hispaania keelega, sest eelmisel nädalal jäi ju koolis käimata, niisiis pidin tagant järgi õppima nii eelmise tunni asjad kui ka sellesse tundi vajalikud. Sain isegi päris hästi hakkama ja tunnis selgus, et isegi liiga hästi, tegin need asjad ka ära, milleni nemad tunnis ei jõudnud.

Muidugi ei puudunud päevast Skype vestlus Killu ja Alvariga, muutuvad juba iga päevasteks. Täna just arutasime, et ma oleks nagu külas neil, nemad vaatasid vahepeal mingeid saateid, mina vaatasin ja kuulasin ka. Nii tore.

Seega siis õhtupoolikul läksin kooli. Evie küsis enne üle, kas mul õpik on ja kas mul pastakas on ja kas ma veepudeli võtsin kaasa. Väga terane tüdruk. Näidanud talle kõik asjad ette, sain lõpuks loa minna. Haha. Jõudsin vist rekordvara kooli, alati ma jooksen sinna viimasel minutil, seekord sain rahulikult vantsida. Tund algas minu kõnega, pidin kirjeldama oma elu esimesi tänupühasid ja rääkima, mis toit mulle kõige rohkem maitses. Meil on klassis alati väga sõbralik õhkkond ja see meeldib mulle, pinget ei ole kunagi, kui rääkima peab.

Näiteks eilses tunnis pidime oma maja kirjeldama ja ma isegi suutsin selle humoorikalt ära lahendada, sest ma teadsin, et minu naljad on ka teistele naljakad (k.a õpetajale). Ühesõnaga, meeldib see asi mulle iga tunniga üha rohkem. Ja peale naljade me ikka õpime ka - näiteks nüüd oleme me jõudnud numbriteni üle saja. Muidu tore lugu küll, aga mina tean ikka ainult veintiuno sõna, mis tähendab 21, sest see oli esimene, mille ma pidin ära õppima, haha.

Pärast kooli läksin koju ja jõudsin erakordselt vara ka sinna, nägin isegi Gossipgirli lõpu ära, aga kuna vahepeal sada osa vahele on jäänud, polnud sellest mingit kasu. Lõpuks olin ma veel hullult väsinud ka ja veidi pärast keskööd läksingi magama.

Täna hommikul ärkasin kella 11 ajal. Selline tunne, et tahaks veel ja veel. Alustasin tööd 12.30 ja kell 13 läks Graeme magama, kell 13.30 Evie ka. Ajasin mõlemad kell viis üles. Sellised magamismeistrid mul. Unemati on vist maja liivaga üle puisanud. Pärast magamist panime kiirelt riidesse ja läksime McDonaldsisse, lapsed isegi sõid normaalselt, mina jäin seekord jäätise peale ja see ka ei maitsenud. Juhuslikult kohtasime seal ka Ianit, kes siis meiega veidi juttu jäi rääkima ning hiljem läksime laiali.

Kodus oli vanniring, muidugi terve vannituba jälle läbimärg ja lapsed rõõmsad. Pidžaamad selga ja kuigi Evie veel üritas tiba enne üheksat Lottet välja kaubelda, jäi see ära ja panin nad magama. Ise vestlesin siis veidi Bennyga ja Otiga, sõpru igast maailma kaarest. Töö lõpetasin pool kümme ning siis oma tuppa lebosse ära.

Kui koolibuss lapsi peale korjab, tulevad külje pealt stop märgid välja ja autod peavad seisma jääma, et kuskilt ootamatult laps tee peale ei hüppaks.

Tegin ise endale riisiputru, igatsesin putru nii nii väga.

Leidsin mütsi üles, ei jõua oodata, millal pähe saab panna

Kolmas laps tuli lihtsalt meie lauda, Graeme andis talle õuna ja friikartuleid, haha.
Ja nüüd lõpetuseks kirjutan mõnest asjast, mida on mult korduvalt küsitud.

1) Pildid lastest - laste piltide lisamine blogisse ei ole programmi poolt keelatud, see on vanemate ja au-pairi vaheline asi. Ja minu vanemad lubasid seda teha. Kes algusest peale on blogi lugenud, ilmselt märkas, et esimese pere lastest pole mul ühtegi pilti. Nemad ei lubanud. Seega ei ole mõtet kellegi teise blogisse kommentaariks kirjutada, et mulle ei lähe reeglid korda.

2) Pere poolt antavad asjad - mina sain perelt auto ja telefoni, oleksin saanud ka arvuti, aga mul oli enda oma kaasas. See aga ei ole reegel, et kõik saavad. Tean päris mitmeid tüdrukuid, kellel neid ei ole. Telefon üldiselt üritatakse anda, aga paljud ajavad asja näiteks lauatelefoniga ära. Auto kasutamine on üldse privileeg, minu kandis pigem tüdrukutel ei ole autot.

3) Palk - see on USA valitsuse poolt paika pandud ja on 195,75$ nädalas, kuid sellele saab lisada preemiaid või toetusi. Sellest vähem maksta ei tohi. Maksma peaks iga nädal, aga minu tutvusringkonnas on palju neid, kellele makstakse 2x või 1x kuus. Minul on lisaks kütusetoetus ja telefoniarve makstakse kinni.

4) Koolis käimine - koolis võib käia ükskõik kui palju, õppida ükskõik mida. Programm nõuab 6 creditit aastas ning pere maksab 500$. Sa võid endale rohkem tunde võtta, kallimaid kursuseid, sellisel juhul üldiselt maksad ise (kuigi on ka peresid, kes ülemineva summa maksavad).

pühapäev, 25. november 2012

Jälle hüvastijätt

Eile õhtul läksime kesköö ringis kõik magama, hommikul ärkasime pärast üheksat, ema ja Egert pakkisid veel viimased asjad kokku ning käisime perega hüvasti jätmas. Kuna Adam meile väljakutse esitas eesti keelega, kirjutasin ka tänu vastu eesti keeles, seda ta enam tõlkida ei suutnud.

Mina võtsin oma auto, Egert-emps tulid rendikaga ning siis sõitsime viimast korda Subwaysse, kus sõime hommikust. See oli üks nendest kohtadest, kus Egert ei julgenud inglise keeles ise seletada, mis ta tahab. Võinoh, mis ei julgenud - laisk oli, nii nagu eelnevad päevad, nii ikka lõpuni välja. Sõime ära, läksime õue ja jätsime hüvasti.

Kuigi kõik olid mind hoiatanud, et see saab hullult raske olema ja olgu ma valmis selleks, oli see isegi mõnes mõttes lihtsam, kui arvasin. Egert ütles viimaseks lauseks selle sama lause, mille ta mulle 6.augusti hommikul enne lennujaama minemist ütles ja see kuidagi tegi tuju nii heaks. Ja kuigi see äraminek ei möödunud pisarateta, sundisin ma ennast kohe poodi minema, et ei saaks nutta ning pärast poes käiku oli kuidagi hoopis lihtsam.

Kodus muidugi oma tuppa üksinda jäädes sain korra veel korralikult põsed märjaks, aga siis kõigepealt oli Kristo mul toeks, siis skaipisime Killu ja Alvariga ning pärast nende lahkumist mõtlesin, et magan ehk veidi, aga otsustasin hoopis eesti saateid vaadata ja lõpuks jõudsid Killu ja Alvar ka koju tagasi ning nende missioon oli mind naerma panna, seega me skaipisime neli ja pool tundi. Ebareaalne lihtsalt. Aga üliülitore, sest ilmselt kui ma üksi oleks jäänud, oleks ikka nukker olnud ja tänu neile ja nende naljadele naersin ma terve õhtu ja nii lõpuks üksi jäädes ei tulnudki meelde, et ma kurb olin. Seega, läks lihtsalt see hüvasti jätmine. Minu meelest tunduvalt lihtsam kui esimene kord.

Pärast maraton-skaipimist oli mul juba hoog sees ja nii sai ka Bennyga natuke räägitud. Benny siis too India noormees, kes Austraalias elab, kellega me New Yorgi tuuril tuttavaks saime. Haaha, kui palju kohanimesid ühte lausesse sattus. Igal juhul sai siis veel temaga ka naerdud ja nii läkski päev rõõmsalt õhtusse.

Täna pani mu pererahvas jõulukaunistused üles, meil on suur kuusk elutoas, uued pildid elutoas, väike kuusk söögitoas ning üks kuusk veel õues ka. Ja igasugused kaunistused majas veel lisaks. Päev otsa mängisid jõululaulud. Tundub, et on päris tõsi see, et pärast tänupühi ajastavad ameeriklased end kohe jõulude lainele.

Ja nüüd hunnik pilte.
Meie marsruut ja ühe päevaga tegime ära!

Adami eesti keele tunnid

Õnnelikud shoppajad

lemmik ju

Sest siin on alati reede!

Kui ema shoppab...

ja nii nad läksidki

Viimane amps Subways

Viimane vaade autole, tsau tsau!

Kraam Eestist, nom nom nom

Kuusepuu allkorrusel

Kuusepuu ja jõululapsuke



Vahekokkuvõte

Tundub, et idarannik on ikka minu teema, haahaa.

 

Külastanud 8 osariiki (16%).
-Connecticut
-Indiana
-Kentucky
-New Jersey
-New York
-Ohio
-Pennsylvania
-West Virginia

Ja kolmes osariigis olen elanud, päris lahe. Iga kuu uues osariigis.

laupäev, 24. november 2012

Nädalalõpp ja NBA

Alustuseks pilt meie tuurigrupist, mille võlgu jäin mõni blogi tagasi.

Vasakult siis India poiss (nime ei tea), Benny (no lemmik ju), mina, emps, Egert, veel üks India poiss ja Hiina tädike (tudupükstega, haahaa).
Neljapäevane tänupühade päev jätkus pärast õhtusööki kõigepealt Jüriga Skypemisega ning siis X-factori vaatamisega, kus kahjuks läks Cincinnati poiss, kellele ma pöialt hoidsin, koju, see tegi kohe nukraks. Pärast saadet mõtlesime, et oleme vaprad ja lähme Black Friday shopingule. Need, kes sellest päevast midagi kuulnud on, teavad, et see on hullumaja. Et see NII NII hullumaja on, teavad ainult need, kes on sel ajal USAs olnud.

Jüriga skaipimine. Ema üritas Brutust pildistada tegelikult, haahaa

Poed tehti lahti 9 ajal, mõned lisandusid kell 10, mõned tehti alles keskööl lahti. Parkimiskohta otsisime nagu nõela heinakuhjast, täiesti lootusetu. Parkla sama suur kui meil Ülemistes, aga kohti 0. Kohti lausa miinustes, sest isegi keelavad jooned olid täis pargitud. Meil olid mõned asjad, mis olid jäetud selleks õhtuks, näiteks minu Guessi jope. Esimene kord kui seda poes nägin, maksis see 69,99$, ma ei ostnud, ootasin. Nii käisin seda iga nädal korra vaatamas. Lõpuks jõudsin ära oodata 30% allahindluse, aga ikka ei ostnud, hoidsin pöidlad pihus ja ootasin Black Fridayd. Ja kui siis läksin poodi ja nägin oma jopel 50% allahindluse silti, pidin õnnest lolliks minema. Niisiis saingi omale Guessi jope 36 dollariga. Jee! Ameerika ruulib.

Mõned asjad kaubanduskeskusest haarasime veel, ühele ja teisele ning siis sõitsime Targetisse, ema-Egert hankisid koju kraami ning tahtsime valgeid Oreosid veel osta, aga "special edition" tähendas seda, et need olid juba otsas. Hakka või nutma. Ja pärast toidupoe ringi sõitsime koju ära, kell oli kesköö ringis.

Reede hommikul ärkasime meie Egertiga 10 ajal, ema hull oli juba jälle jumal teab mis kell üleval. Lebotasime veidi ja pakkisime siis mõned riided kaasa ja hakkasime Indianapolise poole sõitma. Kuna mulle sõitmine väga meeldib ja Ameerika teed mul jube kodused on, sõitsin mina. Läksime esialgu hotelli, registreerisime ära, panime asjad sisse ning sõitsime siis Apple'i poodi, kust tahtsime iPhone'i osta. Apple'i poe omad on aga nii võllid, et nemad Black Fridayl allahindlust ei teegi, niisiis tuleb Egertil hoopis teist ideed kasutada. Ega sellepärast iPhone ostmata jää.

Kuna ilm oli kohutavalt külm, suur tuul ja vaevalt mõni kraad üle nulli, ei tahtnud me õues üldse olla ja nii sõitsime autoga Friday'sse sööma, sest see oli üks kohtadest, mida neile näidata tahtsin. Emale see meeldis, atmosfäär ja Egertile meeldis muidugi re-fill. See ei üllata enam kedagi.


Osariikide vahetus

Friday's ja meie söögid (ema üritas kuidagi tervislikumat joont ajada)
Kui kõhud täis olid, läksime hotelli tagasi ja kuna minu pea otsast ära tahtis lennata, tegin lõunauinaku. Tund aega magamist ja läksime kesklinna oma korvpalli halli otsima. Meie GPS Jüri oli väga tubli, tõi ilusti kohale, saime korralikult ummikus istuda ja veel korralikuma summa parkla peale maksta, aga õnneks kohale jõudsime, auto ära parkisime ja halli üles leidsime. Väga kift. Parkimismajas saime illusiooni triki ka, kuidas korrused olid üksteise vahele niimoodi ehitatud, et enda meelest olime õigel korrusel, aga tegelikult olime korrus all pool. Ulmeline!

Halli nimi oli "Bankers Life Fieldhouse," mis minule näiteks tegi väga nalja. Pankurite elu põllumajas, haahaa. Ukse peal oli turvakontroll, kiibistati läbi, katsuti, vaadati jope alla (varrukad läbi, lukud kästi lahti teha) ning isegi pükste sääred katsuti läbi, et ei oleks mingeid relvasid või sööki kaasas. Saal oli mega ! Suur ja põnev ja no NBA korvpall on ikka midagi muud kui meie Saku Suurhallis vaadatav mäng. Melu mängu ümber oli väga lahe, mäng ise oli lahe, mis sest, et meie meeskond lõpuks kaotas (olgugi, et 17-punktiga vahepeal juhtisid) ja rahvas oli ka vinge. Mina igal juhul jäin väga rahule ja valisin juba järgmisegi mängu välja, mida vaatama minna.





Indiana Pacers vs San Antonio Spurs

Kui keegi teab, kes see laulja on, siis andke teada. Mu uus armastus, haahaa.

Mu lemmik tantsutüdruk


Parker pani külma kõhuga 32 punkti

Lõppskoor

Kurvad fännid, haahaa



Mäng lõppes pärast kella kümmet, siis läksime autole järgi, mina tegin ülbet ameeriklaste sõitu ja olimegi ummikust väljas ja kodupoole teel. Hotellis veel jutustasime natukene ja läksimegi magama ära. Hommikul oli ema vapralt üleval, meie Egertiga ei tahtnud hommikusöögist ega ärkamisest midagi kuulda. Lõpuks ikka ajasime end püsti ja läksime sööma, kuid esimene küsimus, et kus sink-juust on, oli meil küll. Pakuti krõbinaid, sai ise vahvleid teha, miniburgerid, keedumuna, bagel cream-cheesega. No ainult ameerika kraam.

Kõhu vähemalt täis sai. Läksime tuppa tagasi, mina jäin uuesti magama, teised möllasid niisama. Kella 11 ajal visati hotellist välja, siis sõitsime koju tagasi, mina jälle rõõmsalt roolis. Hommikust õhtuni võiks sõita, sündinud autojuhiks. Kui Ohiosse tagasi jõudsime, käisime Burlingtonis shoppamas (sest see oli veel üks koht, mis kindlasti tuli läbi käia) ning siis sõitsime korraks koju, lasime Brutuse välja ja panime kotid ära. Pere mul kodus ei olnud, need reisisid ka ringi nädalavahetusel.

Järgmiseks läksime sööma, McDonaldsisse, sest Egerti arvates polnud me ammu käinud ja see sobis meie edasiste plaanidega ka. Söönud kõhud täis, läksime OrangeLeafi, mis on külmutatud jogurti restoran ning kuigi esialgu Egert jogurti sõna peale eriti vaimustuses ei olnud, oli ta lõpuks sellest kohast ülisillas ja küsis, miks ma neid sinna esimesel päeval ei viinud. Ma oleks pidanud kohe ütlema, et see on pehme jäätis. Haahaa. Niisiis, sellega sai viimane linnuke kirja kohtades, kuhu ema ja Egerti viia tahtsin.

Egert oma on muidugi see kummikommidega, ema oma on ees mustikatega ja minu oma taga kookoshelvestega

ja õnnelikud lapsed ka
Ehk siis kui kõhud päris päris täis olid, läksime veel viimast korda Premium Outletsi, sest kaks asja jäid veel ostmata, kuna poed olid kinni. Ja uskuge või mitte, parkla oli endiselt puupüsti täis. Lollakad. Alustavad neljapäeva öösel ja shoppavad pühapäevani välja. Õnneks saime meie oma asjad ja läksime siis parklasse tagasi. Auto juurde. Ainus mure oli see, et mida polnud, oli auto. Vaatasime ringi, no ei ole. Täitsa minu sündroom juba. Õnneks on ameerika autodel see nupp, millega auto karjuma hakkab ja tulesid vilgutama, et üles leiaks ja nii leidsime oma karjuva Fordi ka keset parklat üles. Ilma selleta ilmselt otsiks praeguseni, olime päris vales suunas. Haaha. Blondiinid.

Kella poole seitsme ajal siis koju tagasi, vaatasime ära kaks filmi "Üksinda kodus" ning tegime sooja jooki ja rääkisime niisama juttu. Mõnus tsill ja lebo, kõik on nii väsinud. Tore puhkus küll, haha.

neljapäev, 22. november 2012

Ohio + Thanksgiving

Kolmapäevane päev algas minu jaoks hommikul juba enne kaheksat. Täiesti sees see Eesti režiim. Sõime ema ja Egertiga all võileibu ja läksime shoppama. Sõitsime Cincinnati Malli, kus ma ise ka kogu aeg käisin ning läksime kümne ajal sinna ja tulime välja kell 6 õhtul, poed pandi kinni. Täiesti lakkamatult shoppasime. Egert ja ema olid hindadest vaimustuses ja mina olin vaimustuses, sest nemad olid vaimustuses.

Pärast shoppamist läksime koju, panime kotid maha ja rääkisime veidi perega juttu ning andsime lastele kingitused ära. Amee lahkelt uuris meile, kas Cheesecake Factory on lahti ja saanud jaatava vastuse, läksime sinna. Muidugi käisime enne Kenwoodi kaubanduskeskusest ka läbi.

Cheesecake factorys tellisime emaga pasta, jagasime kaheks ja Egert läks pizza peale välja. Ja muidugi magustoiduks juustukoogid, mina valisin tavalise maasikatega, Egert valis sidruni-vaarika ja emps võttis tiramisu. Muidugi on igast koogist pool mul praegu külmkapis, haahaa.





Pärast söömist olid kõhud nii täis, et Egert ja ema vihkasid mind mõlemad, et ma nad sinna viisin. Haahaa. Mina ise olin emotsionaalselt selleks valmistunud, oli päris okei. Sõitsime siis koju tagasi, Adam oli kirjutanud seinale "Rõõmus tänupüha," ma siis kirjutasin veidi ringi, et rõõmsat ja selgitasin, et meil jube raske see keel ikka ja siis Adam oli veidi segaduses, miks meil nii palju "happysid" on. Et meil on häid, rõõmsat, ilusat, õnnelikku jne sõnu, mida me soovimiseks kasutame. Pakkisime asjad lahti ning suht varsti pärast seda läksimegi magama.

Neljapäev ehk täna ärkasime hommikul üheksa ajal, ema hullas lastega allkorrusel, me Egertiga lebotasime minu toas ja vaatasime Macy's Thanksgiving paraadi. Hiljem läksime ka alla, vaatasime, kuidas hullumoodi käis valmistumine tänupühade söömaks ning korraks käisime ka poes, ostsime võid ja pakkusime külalistele kiluleiba. Eriti küll ei söödud, vist oli liiga jube. Haahaa.

Kella ühe ajal alustasime tänupühade sööminguga, istusime laua ääres ja loeti palve ning algas söömine. Pakuti kõikvõimalikke ameerikasööke, ma ei oska neid nimetusi ilmselt kirja pannagi. Kartulipuder oli, mingi "sweet potatoes," lisaks veel mingid imelikud möginad, juurviljad, saiakesed ja muidugi kalkun. Mulle viimane  väga väga maitses. Ja see magusa kartuli asi oli ka natukene nagu kartulipudru moodi, aga seal olid veel kaerahelbed ja vahukommid sees - mulle ja Egertile väga maitses, emale üldse ei maitsenud.

Söömingu ajal oli mingi traditsiooniline mäng, kus igaüks pidi ütlema, mille eest ta on tänulik. Egerti nägu läks selliseks nagu inglise keele tunnis oma järge ootaval teismelisel. Adami õde alustas, siis Adami ema, Adami isa, meie ema ja kui järg Egerti käes oli, aitasin tal öelda, et ta armastab Ameerikat ja re-filli ning kõikide meelest oli see väga okei. Mina siis pidasin oma kõne teemal, kuidas ma olen tänulik oma pere üle Eestis ja pere üle Ameerikas, kes mind väga väga hästi hoidnud on ning pärast mind rääkis Adam, kuidas nad armastavad mind ja mu sõiduoskust ja et lapsed armastavad mind. Superarmas. Lisaks ütles Amee, et ta nõustub Adamiga. Hea tunne oli küll sees.

Kui soolane söödud oli, läksime magustoitude juurde ja kuna meie polnud ühtegi enne saanud, võtsime nii šokolaadipudingu browniega kui ka kõrvitsapiruka kui ka õunapiruka. Muu oli super, aga kõrvitsapirukas ei olnud küll minu jaoks, nagu piparkoogitainast sööks. Jube. Õeh. Söömise lõpetamise järel pandi kõik nõud ära ja meie empsiga istusime veidi terrassil ja nautisime ilusat ilma, sest väljas oli 16 kraadi ja päike paistis, tõeline Eestimaa suvi. Mängisime veel Evie ja Brutusega ning tulime siis tuppa ära.

Õhtupoolik on lebotades möödunud, sest päris õhtul on meil väiksed plaanid ja peab ilusti valmistuma selleks.

Thankgiving sööming

Peolaud

Lastelaud

Minu praad

Minu magustoit

Pärast oli hea pontsik olla