reede, 12. oktoober 2012

Sups, sups möödas..

Hullu kiirusega panevad jälle päevad, alles oli Evie sünnipäev ja teisipäev, kui juba on reede õhtu..

Kolmapäeval oli mul vaba päev, see tähendas muidugi jälle meeletult kaua üleval olemist ja veel kauem magamist ja siis päev otsa teki all olemist. Rääkisin pikalt ja laialt Allanaga, kes oli siin peres esimene au-pair, enne mind oli üks tüdruk kuu aega ja enne teda oli siis Allana 8 kuud. Sain igasugu asju teada, vajaliku ja mittevajalikku infot ning mõnes mõttes oli mul heameel, et temaga rääkisin, aga teises mõttes jälle suurem segadus sees. Õhtupoole veetsin mõne tunni poes ja kella seitsme ajal olin natuke veel tööl siis, mõne tunni nii-öelda, sisuliselt panin lapsed vanni ja magama ning vaatasin ära x-factori.

Öösel jälle magama ei jäänud, puhta sassis kõik režiimid, mis veel sassis olla saavad, hommikul ärkasin vara-vara ja alustasin tööd kella kaheksast. Väga hull värk. 13,5 tunnine töömaraton ja mina öösel vähe maganud. Lõunaajal ilmselgelt magasin koos lastega, ei jaksanud olla. Õhtupoole käisime veel koos poes, puuvilju ostmas, sest minu oli jälle isu peal. Nii tore, et nad jaksavad mu isudega kaasas käia. Kusjuures, neile üldse väga meeldib autoga sõita, mind ennast ainult väsitab see pidev rihmade kinni-lahti panemine ära.

Õhtul oli veel üks osa X-factorit ja siis ootasin rõõmsalt Glee'd, aga no ei, presidendi debatt algas. Asepresidentide oma siis seekord. Ulmekas. Jälle 10 kanalit näitavad sama asja, telekast midagi muud ei tule. Seda ei viitsinud vaadata. Ootasin Amee koju ja siis rääkisime veel tunnikese juttu. Hea on vahepeal niimoodi rääkida. Eriti hea oli sellepärast, et ma pärast Allanaga rääkimist natuke vist ise pinges olin, ei saanud kuidagi peast ära seda, mis ta rääkis. Mitte, et ma selle heaks hetkel midagi teha saaks, aga lihtsalt nõme tunne oli.

Amee uuris, kuidas mul Evie ja Gramiga läheb, tegime nalja veel asjade üle, mis siin olnud on, rääkisime koolist, eelmistest au-pairidest, kusjuures isegi mina ei toonud  seda teemaks, vaid Amee ütles, et talle meeldib minu käitumise juures see, et ma ütlen lastele "ei" ega hellita neid ära, vaid kui olukord nõuab kurjemat pilku ja häält, siis ma teen seda. Eelmine au-pair oli kõigega nõus olnud, andis lastele kõike, tegi kõike ja isegi kui Gram päev otsa jonnis ja süles tahtis olla, siis see tüdruk hoidiski teda. See polevat ei Ameele ega Adamile eriti meeldinud. Ega neiu ilmaasjata siin ainult kuu ei olnud (kuigi lahkumise põhjuseks siiski oskamatu sõitmine jäi).

Pärast vestlust kobisin oma tuppa, jälle und ei olnud, uskumatu.. Õnneks oli seda vähe pikemalt kui eelmisel paaril päeval ning hommikul ärkasin rõõmsalt ja hakkasin tööd tegema. Teadsin, et tööpäev on kella 1ni, siis saan korralikult välja magada, aga kuna Adami lend tühistati, ei tulnudki ta kell 1 koju ning minu tööpäev kestis ka kauem. Amee tundis end sellepärast nii halvasti, et kui ta koju tuli, saatis ta mu välja, et ma ei peaks toas istuma (ta oli täiesti kindel, et mul olid mingid plaanid, mis see-tõttu nüüd ära jäid).

Seega ma siis vaatasingi ära saate "Minu mees suudab" järjekordse osa ning panin end riidesse ja läksin välja. Kell oli neli. Sõitsin panka, esiteks ja siis oma suurepärast orienteerumisoskust kasutades ehk mõeldes teoreetiliselt peas välja kaardi, kus ma olen ja kus on see, kuhu ma minna tahan ning pöörates siis igale poole, mis loogiline tundus, peas kogu aeg nool näitamas kujuteldavat suunda ning VOILA, jõudsingi kohale.

Algas minu shopingutuur Premium Outletsis. Nagu mulle omane, ma muidugi ei ostnud neid asju, millele ma silma peale olin pannud, vaid igast muud kraami. Väga paha lugu. Õnneks siiski ikka olid enamik asjadest sellised, mida mul vaja läks ja ostunimekirjas olid, aga prioriteet jope-saapad ammu meelest läinud.. Kui nüüd päris aus olla, siis jopet ma ootan lihtsalt, et see alla hinnataks, sest nagu Evelin ütles - mitte keegi ei osta ameerikast asju täishinnaga ning saapad leidsin ma üliüli ilusad, aga ma tahtsin neid teiste pükstega proovida, kas need siis ka on ilusad, haha.

Tiirutasin seekord terve keskuse läbi, täiesti reaalselt, otsast otsani, lõpuks võtsin omale süüa kaasa ja otsustasin koju minna. Autosse jalutades tuli meelde, mis kõik veel pidin täna ostma, niisiis sõitsin supsti linna teise otsa ja käisin veel natuke poes ja mis kõige parem - leidsin selle postkontori, mida ma umbes 3-4x olin otsinud. Väga lihtne, see oli seal samas poes, kus ma omale puuvilju ostmas käin. Dohhh, Gerli, loe silte.. Tainas.

Niisiis, kui ma olin kõik asjad ära ostnud, auto ka ära tankinud ning koju jõudnud, oli kell üheksa. Ma olin VIIS TUNDI põhimõtteliselt shopanud. Õudne. Oma raha eest shoppamine on sellepärast hea, et siis mõtlen vähemalt iga asja juures 10 minutit, kas mul ikka on seda vaja.. ja teine mõtlemine, mis ameerikas külge on jäänud, on see, et ma pean koju tagasi ka minema (ehk üleliigseid asju ei ole vaja osta).

Väike fakt ameerikast on see, et siin on proovikabiinid on lukus. Selleks, et sisse saada, on vaja teenindaja kutsuda. Ja kui nüüd mõelda, et ma käin näiteks kümnes poes, igas ühes ootan umbes minuti teenindajat, kes mulle ukse avaks, siis see on ülemõistuse palju. Tegelikult ka. Ja ma ei näe selle praktilisust, ta teeb mulle ukse lahti, ütleb you're welcome ja kaob. Oleks seal siis kogu aeg keegi, kes uksi avab, no ei.. Täna otsisin ühes poes müüjat ikka päris kaua, mitte ühtegi ei olnud. Mõtlesin, et okei, panen asjad tagasi, ise teate ja siis hüppas ta kuskilt nurga tagant välja.

Olgu, lõpetuseks pildiseeria sellest nädalast pärast Evie sünnipäeva.
Hellusehetked Gramiga

Evie sai postiga sünnipäevakaardi

Poetsill

Halloween tuleb, tuulega see vend veel vehib kätega

Kollasega on kirjutatud, et nende poeg on armees. Ameerikas on populaarne seda näidata. Pole veel aru saanud, miks.

Minu öösnäkk, jäätis - vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad

4 kommentaari:

  1. Ma arvan, et see sõjaväes olemise näitamine on sellepärast, et USA-s pole sõjaväe kohustust nagu meil. Sõjaväkke lähevad ainult need, kes tahavad. Sellele järgneb veel see välismissioonidel käimine jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise jäin ka korraks selle peale mõtlema, et äkki neil pole see kohustuslik ja siis need, kes lähevad on kangelased. Kui me mõlemad nii mõtleme, peab nii olema. Aitäh :)

      Kustuta
  2. Lukustatud proovikabiine pole ma ka veel näinud. Mingi Ohio värk vist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui Sinu kommentaari peale järgi mõtlema hakkasin, siis tõepoolest, Stamfordis ma seda ei näinud.

      Kustuta