teisipäev, 30. oktoober 2012

Kõik tagasi normaalsusesse

Pärast tormi oli kuidagi kohe kurb tunne, enam ei olnudki telekas otseülekannet üle terve Ameerika ning ei pidanudki värisevalt ootama, kas mõni tool lendab veel kuskile. Tormijärgselt oli meil täna tavapärasemast kõvem tuul ja vihma sadas ka terve päeva, aga muidu ei saanud nagu arugi, et midagi oleks olnud.

Hommikul magasin kella 11ni ja siis oli endiselt tunne, et magaks noo mõne tunni veel. Tööpäev algas 12st, lapsed tundusid küll alguses jonnakad olevat, aga neil käib alati plõks ära, kui vanemad ära lähevad ja on minuga hoopis teistsugused. Tegin neile lõunasöögiks kurikuulsat orzot jälle, aga kuna Adam alustas tegemist, siis ta soola ei pannud (ma ei tea, millegi pärast lapsed söövad kõiki asju maitseta, chicken&fries on ka ilma soolata) ja siis mulle ei maitsenud. Lapsed sõid aga isuga ning terve köök oli pärast neid makarone täis.

Hüva koristamist, Gerlike

Kuna siis üsna pea uneaeg peale tuli ja Eviel kõht valutas, läksidki mõlemad väga sõbralikult ise magama. Tavapäraselt oleks ilmselt mina ka maganud, aga kuna ma teadsin, et Adam peaks varsti koju tulema, ei julgenud ma seda teha. Ma lihtsalt pole siiani päris hästi aru saanud, kas see on normaalne, et ma seda teen või mitte, haha.

Adam käis täna Brutusega arsti juures ja tuli välja, et ta on ülekaaluline, umbes 2,5 kilo ja see on koera puhul päris palju. Talle tehti igasugused süstid ja kogu jama läks 230$ maksma, tuleb juba meie chow-chowdega arsti juures käimine meelde, haha. Ja nüüd on meil eriprogramm kodus, et Brutus ei saaks MITTE MIDAGI muud süüa, kui oma toitu. Saab raske olema. Ta on päris maniakk.

Pärast lõunauinakut tegime me Eviega natuke käsitööd, ta nägi minu rinnas olnud silti Halloweeni peol ja tahtis endale ka sellist. Me siis lõikasime ja dekoreerisime ja teipisime (sest liimi mul ei ole, haha) ning lõpuks tulid väga ilusad sildid välja, isegi Adam ütles, et hea töö. Nimede kirjutamisega tekkis ka paras segaduses, sest kuigi me Eviega kahe peale välja mõtlesime, mis Graeme keskmine nimi on, ei osanud ma seda kirjutada, niisiis jäi ta Graemeks. Hiljem sain teada, et Graeme Joseph on ta.

Ise nii rahul

Käsitööring

Graeme silt, autoga ja puha
Pärast oli meil veel õhtusöök, alguses nõuti valjuhäälselt uuesti orzot, aga ma olen üritanud ikkagi need söögid erinevad teha, muidu on nii üksluine. Mitte, et Evie menüüs üldse ainult umbes 5 erinevat sööki oleks. Igal juhul otsustati siis peanut-buttersi võikude kasuks, nad söövad seda maapähklivõid nagu mina Nutella šokolaadikreemi, aga no see teine kreem ajab lihtsalt oksele. Jube jube jube. Ma ei hakka seda kunagi armastama.

Kuna lapsed olid terve päeva väga tublid olnud, jonnita ning kõike teinud ilusti nagu ma palusin, lubasin neile natuke Mesikäpa šokolaadi ja 20 minutit enne oma tööpäeva lõppu Lottet vaadata. Umbes 3 minutit hiljem tuli Adam sisse, nelja milkshake'iga. Küsis, kas tahan vaniljet või šokolaadi. Valisin šokolaadi ja tuli välja, et see on hoopis jäätisekokteil. Ma ei tea, miks ma alati olen mõelnud, et milkshake on mingi piimamögin. Igal juhul oli see superhea ning kuidagi nii ilus lõpetus ilusale päevale.

Emotsioonid olid šokolaadi süües laes
Rääkisime Adamiga mu hispaania keelest ja ta arvas, et see võib päris hullumeelne olla õppida uut keelt võõras keeles ja siis mõelda uut sõna kõigepealt eesti keeles ja siis üritada tõlkida see inglise keelde. Eile koolis tekkis korraks olukord, kus ma teadsin sõna eesti keeles, aga ei teadnud seda sõna inglise keeles. Kuigi, kui me näiteks lauseid tõlgime, siis ma kirjutan tõlke inglise keeles. Automaatselt, poole tunni pealt sain järsku aru, et ma seda teen. Seega, nalja hakkab seal veel saama.

Õhtuks oli plaan kinno minna, Ian oli mind päev otsa moosinud, et lähme lähme lähme. Ian oli üks noormees laupäevaselt peolt, üliviisakas, ausalt, ma pole nii viisakat inimest ammu kohanud. Täna sain ka teada, et ta on 31-aastane, seega eks vanus annab aru ka. Igal juhul käisime siis vaatamas Silent Hilli, mis pidi õudukas olema. 3D versioonis. Prillid anti paki sees ja kui ma poleks enne vaadanud, et see 3D on ja läätsesid pannud, siis vist polekski näinud, sest need olid nagu tavalised päikseprillid (võrdluseks, et näiteks Coca-Cola Plazas saab 3D prillid oma prillide peale panna). Filmi kohta nii palju, et see polnud midagi katastroofiliselt õudsat ja jube kiiresti sai läbi ja päris rõve oli, aga no meelelahutus seegi.

Pärast kino rääkisime veel natuke aega juttu, maast ja ilmast, väga mõnus. Kuidagi nii vaba õhkkond oli. Et nüüd pean oma sõnad tagasi võtma, et ameeriklased ainult jobud on, lõpuks õnnestus ühte normaalset ka kohata. Ian palus mul rääkida, mida ma filmist arvan, aga seda eesti keeles teha. Ja mis juhtus? Ma jooksin täiega kokku, ühtegi sõna ei tulnud. Vot nii hästi olen inglise keelega ära harjunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar