esmaspäev, 29. oktoober 2012

Dayoff, torm ja kool

Pühapäevane päev möödus peojärgsele päevale omaselt ehk ma magasin terve päeva. Käisin voodist väljas 2x Brutusele süüa panemas ja 1x ise süüa võtmas ja terve ülejäänud päeva magasin. Õhtul kaheksa ajal tuli lõpuks mu pere koju. Ma olin nii rõõmus, kui ma neid kuulsin, et ärkasin kohe üles ja jooksin teise tuppa neid kallistama. Nii nii hea meel lihtsalt. Evie oli ka täitsa õnnelik mind nähes, Graeme oli väsinud ja tänu sellele mitte nii heas tujus. Amee ja Adam tõid pizzat ka, niisiis ma sain veidi süüa ja siis õppisin tükk aega ning lõpuks vajusin magama alles kella ühe ajal. Eelnevalt olin teada saanud, et mul on täna jälle dayoff. Nagu mu ema küsis, et 5+1? Aga jah, põhimõtteliselt terve nädala sain puhata, viimati töötasin eelmisel teisipäeval.

Ahjaa, kuna Eestis keerati eile kella, aga USAs ei keeratud, on meil ajutiselt ajavahe kuus tundi. Järgmisel pühapäeval loksub kenasti 7-tunni peale tagasi.

Hommikul ärkasin kell 7. Jah, kuus tundi und ja see on ilmselgelt minu jaoks liialt vähe. Sõime all Evie, Graeme ja Ameega koos hommikust ning siis lebotasin ma oma toas, sest Adam oli mingil põhjusel kadunud. Kella üheksa ajal leidsin ta üles, siis me sõitsime Lebanoni mu juhilube tegema, kohale jõudes selgus, et kontor on kinni. Jumal saadab märke kogu aeg mu poole, et ei ole vaja.. ei ole vaja.. Ma tõesti ei taha neid üldse teha.

Läksime käisime siis hoopis rehvidesse õhku panemas. Ameerikas maksab õhu panemine. Reaalselt ongi silt Air - 1$. Kas saab enam ajuvabamat asja olla kui õhu eest maksta? Adam pärast seletas, et maksad selle masina eest, nagu tehnoloogia, mitte õhu. Jõudsin ainult mõelda, kui palju ma Eestis oleks juba maksnud, sest mu autorehvid olid kogu aeg tühjad, haha.

Vot siuke masin, isegi kaardiga saab maksta, haha
Läksime siis koju tagasi, Adam oli päris heas tujus, sõimas neid kontorivennikesi "Son of a Monkeys" hahaha. See oli nii naljakas. Uuris mu õhtuste plaanide kohta, esimest korda ju kooli ning kas ma tean, kus ma minema pean ning kas olen elevil. Kui koju jõudsime, vajusin kohe magama ära. Ärkasin kell 3. Ausalt, master-sleeperi tiitli võiks mulle anda.

Kui üles ärkasin, skaipisin Egertiga kaks ja pool tundi. Edastan siis oma õnnesoovid ka siin must-valgelt, kes teab, see teab. Supertubli poiss on, ikka õe jälgedes, jeejee! Lõpuks pidin Egertiga kõne ära lõpetama, sest kell tiksus peale ja pidin kooli minema hakkama.

Panin riidesse, pakkisin omale pusa kaasa (sest miski minus ütles, et väljas on ikka külm), sain head soovid alt korruselt ning läksin õue. Tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Nii palju siis minu hõiskamisest, et ei torm Ohiosse jõua. Sõitsin esimeseks panka, kasutasin ka selle drive-ini siis lõpuks ära (sest pank oli lihtsalt kinni). Alguses sõitsin kohale, vaatasin, et mingi post. Ei midagi muud. Siis märkasin, et mingi karbike on toru sees. Võtsin välja, panin oma tseki sisse ja vajutasin send nuppu. Ja sõitiski mu tsekk läbi torude sisse, tädi võttis vastu, pani raha arvele ja saatis mulle kinnituspaberi vastu. Päris lahe! Enam ei lähe ma kunagi panka sisse, see drive-in ruulib!!

Siuke postike

Umbes näeb, et põõsad on kõik tagurpidi
Pangas käidud, käisin korraks poes, ostsin omale kooli jaoks vihiku, mulle meeldib see, et on vihik ja pastakas, mitte mingi arvuti. Kuigi alguses tahtsin Justin Bieberi pildiga osta, otsustasin lõpuks ikka kutsude kasuks. Haha, see esimene lause pool oli tegelikult nali.

Edasi siis kooli, olin juba peaaegu kohal, 0,3 miili veel minna ja siis tuli rong. Ja ma reaalselt ootasin selle rongi järgi 7 minutit. Ma olin lõpuks nii närvis, mõtlesin, et ma ei jõuagi kooli. Pidin ju veel otsima, kus majas mu klass on või kus mu klass on või kuhu ma üleüldse minema pean. Lõpuks siis näitasin oma "olen-eestlane-ja-sündinud-ralliäss" oskusi ja leidsin ka parkimiskoha ning jooksin kooli. Ilmselt kui oleks tuulega samas suunas jooksnud, oleks hullu hoo sisse saanud. Ikka julm tuul.

Vot nii lähedal
Alguses oli koolis mingi orientatsioon, räägiti reeglitest, aga see tädi rääkis nii vaikselt ja kogu aeg seljaga minu poole, et ma ei saanud midagi aru, seega ma ei oska öelda, millest seal räägiti. Ühel hetkel jagati klassitäis inimesi ära, cookingu, spanishi ja health&care klassideks. Vantsisin siis oma spanishi vendadega alla korrusele, kuskile maja teise otsa. Meie grupis on 7 inimest, mina, siis üks noor naine veel Poolast, üks mustanahaline (kes näeb välja täpselt samasugune nagu Justin Vaprades ja Ilusates), ka üpris noor, ja siis üks vanem daam, julgen pakkuda, et 55-60 aastane ning kaks paksu ameeriklast mehed ja üks naine, kes juba oskavad seda keelt. Ajasid mind närvi, miks tulla algajatesse, kui Sa juba oskad. Aga ei, väga väga mõnus seltskond on.

Meie õppejõud on Melinda, super kift naine. Ja esimene Ameerikas, kes ütles mu nime puhtalt Gerli. Temaga rääkides sain ma aru ka, mida ameeriklased valesti ütlevad. Nad moonutavad selle e ära. Ja no r-tähte ei ütle nad ka niimoodi põristades nagu meie. Nii ma olengi kogu aeg mingi Göörli. Hea, kui isegi aru saan, et minuga räägitakse. Ja ma ei tee nalja, see on ulme ikka vahel.

Koolis olin siis kolm tundi. Kuna Abdul elab üsna kooli ligidal, kutsus ta mu pärast kooli korraks külla, tutvusin ta nõbudega, päris naljakad tüübid. Rääkisid omavahel araabia keeles, see kõlas ikka nagu mõnus puder ja kapsad, pärast rääkisime mingi tunnikese Abduliga veel juttu ja siis sõitsingi koju. Kiirtee peal oli täitsa võimatu sõita, teed eriti ei näinud ja tuul oli nii kõva, et puhus autot edasi-tagasi. Ulme!

Kui koju jõudsin, tegin uudised lahti ja mis ma näen - see sama lollakas torm Sandy, mis veel hommikul ei pidavat Cincinnatisse jõudma, on kogu täiega end siiapoole asutanud. Oeh, no selge, sellest siis see vihm ja tuul. Kuna mul päris mitu sõpra tormis sees, siis hoian ikka silma peal ja loodan, et kõik elavad selle kenasti üle. Siinkohal tervitused Liisile, Reelikale ja Michale.


Ja pildid koolimajast:
Tüüpiline koolisöökla


Enda peab ka ikka ära märgistama, haha


Libaryst on cybrari saanud

Telekad on igal pool



Niisiis, siinkohal ma lõpetan. Lõbustan end tormiuudiste otseülekandega ja loodan, et see asi lõppeb kiirelt ja õnnelikult kõikide jaoks. Ja te ei kujuta ette, kui heameel on mul praegu, et ma New Yorgist sisemaale kolisin. 

4 kommentaari:

  1. Anonüümne30/10/12 07:09

    Hei!
    SUl tundub seal ikka põnev elu :)
    Aga mul oleks paar küsimust sulle ehk viitsid vastata:
    1)Kas sa õppisid ennem ameti selgeks kui ameerikasse läksid?
    2)Kelle tuttavad need max ja johnny olid? :D
    3)On seal väga jube autoga sõita?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No igav just ei hakka jah.
      1) Töötasin Eestis lapsehoidjana jah juba päris mitu aastat, aga see ei ole eriti oluline, nõutakse 200 tundi töökogemust enne ja selle saab ka vabalt vahel mõne sõbranna või sugulase last hoides.
      2) Johnny peole kutsuti Marta, aga Johnnyt tundsid Karen ja Zuri ka. Maxi kohta ma ei oska öelda, me tutvusime peol ja ta kutsus siis meid enda juurde, ma ei tea, kas keegi teda enne ka tundis.
      3) Ei, ei ole. Aga päris mitu tüdrukut on siin autodega matsu pannud :D :D :D

      Kustuta
  2. Ma olen vist vahepeal kuskilt märkamata jätnud, aga mis kool see on ja mida sa õppima hakkad? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole vist, ma kuidagi sujuvalt jätsin rääkimata sellest. Great Oaks on kooli nimi ja õpin hispaania keelt. :)

      Kustuta