esmaspäev, 10. september 2012

Tõeline töönädala algus

Tänasest siis algas päevaplaani järgi töötamine mul, enne olin vastavalt paika pandud tundidele. Öösel tundus maja kuidagi nii palav, ma vähkresin terve öö voodis, vahepeal olin isegi kell neli öösel üleval, tee mis tahad, magama ei jää. Tsättisin siis veidi sõpradega, kes arvasid, et ma olen idioot ja peaksin ikkagi magama. Sellest piisas, magasin hommikuse äratuskellani rahulikult.

Kella kaheksast algas minu tööpäev. Algus oli üsna lihtne, lapsed sõid hommikust ning me rääkisime niisama juttu ning umbes poole üheksa ajal hakkasime juba kooli sättima. Paar korda sai veel autost tuppa joostud, nagu lastele ikka omane, et kõik asjad jäävad maha ja no muidugi mina oma load tahtsin ka täiega maha jätta. Loll valmis, hommikul unise peaga.

Lõpuks saime kodust minema 8.43 ja kooli jõudsime 8.57. Kuna drop-off algas kella üheksast, oli meil veidi aega ja siis me kuulasime muusikat ja tantsisime autos ja siis järsku Evie vaatas mulle otsa ja ütles oma übernunnu häälega "I love you." Awww... SUPERARMAS. Kui koolimaja uksed lahti tehti, läksime kolmekesi sisse, panime Evie asjad ära ja Evie õpetaja võttis minu andmed, sest varem pole ma teda kooli viinud ja ameerikas on drop-off ja pick-up ehk siis lapse kooli viimine ja toomine VÄGA olulised ja üliturvatud, suvalisele last kaasa ei anta ja kellaajad, millal teha, on samuti antud.

Kooli viies tuleb laps viia klassi, õpetaja pilk otsida, et ta on last näinud (tavaliselt nad seisavad ukse juures ja tervitavad) ning järgi minnes tuleb õpetajale öelda lapse nimi ja kui Sind on tuvastatud, et oled õige inimene, saad lapse ka. Täna näiteks nägin, kuidas ühele tüdrukule last ei antud, sest keegi ei teadnud, kes ta on ja laps nagu ka temaga minna ei tahtnud, hahahaa. Päris naljakas.

Kui Evie oli kooli viidud, läksime Gramiga koju tagasi, tal oli natuke multikavaatamist ning mina sõin nii kaua hommikust, see enne kaheksat söömine pole üldse minu jaoks. Saime veel veidi mängida ja tsillida, kui pidime jälle riidesse panema ja minema. Läksime garaaži, ma olin just uksenuppu vajutanud, et uks avaneks, kui Gram jokutas ukse kinni panekuga ja PÕMM.. oligi koer läinud.

Ja siukse jooksuga pani minema, et niisama järgi minna ei õnnestunud. Niisiis, ma jäin rahulikuks ja mõtlesin, mis variandid mul on. Grami autosse jätta polnud eriti arukas (eriti kui ma sellega ameerika seadusi rikuks, eksole), Gramiga koos minna polnud ka mõttekas, teda hoovi ootama jätta oli ohtlik, niisiis lükkasin ta tuppa ja palusin end oodata. Siis jooksin Brutusele järgi. Olgu mainitud, et mu jalad on eilsest jooksmisest nii valusad, et ma mõtlesin, et ma annan sellele koerale lihtsalt kere peale.

Sain ta lõpuks tänava otsast kätte, rihma tal kaasas polnud, seega pidin poolkükakil asendis teda lihtsalt järgi vedama. Viskasin ta tuppa, võtsin Grami, panin turvatooli kinni ja siis istusin roolis mitu minutit lihtsalt paigalt. Ma tahtsin nutma hakata, jalgadel oli nii nii nii valus. Oeh. Võtsin garaažist külma veepudeli ka ja sõitsin imeaeglaselt kooli poole.

Pick-up ehk lapsele järgi minemine on 11.15-11.30. Me jõudsime pisut varem kohale ja saime siis õues veidi ringi ka vaadata. Kui Evie kätte saime, selgus, et üks naine ei saa oma last kätte (nagu enne rääkisin) ja siis Evie küsis, et miks ei saa ja mis värk on ja siis GO GERLI, seleta nelja-aastasele oma supersuper lemmikus inglise keeles, miks see naine ikka seda last ei saanud. Sellistel hetkedel jookseb juhe ikka väga kokku.

Sõitsime koju, oli lõunasöögi aeg ning Evie soovil tegime bageleid. Sulajuustuga ja grillitult. Need nägid nii head välja, Gram andis mulle enda saiast ampsu ka. Nii hästi ei maitsenud. See bagel oli magus ja sulajuust soolane ja minu meelest päris jäle. Pärast lõunasööki oli jälle multikate aeg ning siis tuduaeg. Evie sujuvalt jättis viimase jälle vahele. Mida me siis tegime? No lollitasime muidugi. Me kogu aeg ju lollitame. Vaatasime Tom and Jerryt ja te ei kujuta ette, mismoodi Evie selle kassi üle naeris. Vahepeal oli lausa kahju temast, aga Evie meelest oli see nii naljakas, kuidas Jerry talle haamriga pähe lõi. Normaalne multikas, tõesõna. Evie küsis, mis selle halli väikse nunnu hiire nimi on, aga ma ei teadnudki, läksime siis üles ja googledasime - Nibbles. Hahahahahaa. Hea töö.

Mingi hetk Gram ärkas üles, siis me käisime korraks veel õues, mängisime Brutusega ning sõime snäkke, kreekereid (lambised snack-time'd on siin kogu aeg) ning siis ma tegin Evie voodi veel korda, pesust tuli kolm lina, üks tekk, üks padjapüür. Ja nii ma siis mõistatasin, mismoodi need asjad sinna voodisse peaks käima. Amee ütles, et tuli hästi välja! Loomulikust intelligentsist lihtsalt tasemel tegelane.

Kella nelja ajal tuli Amee koju, väga armas temast, mu tööpäevaks oli märgitud 17ni. Siinkohal ongi see tundide arv väga ähmane, sest mul nt sel nädalal on kirjas 44 tundi, aga täna juba tuli üks vähem. Ning muudel päevadel võib ka vähem tulla ja sel nädalal on isegi palju, sest kolmapäeval peab ka paar tundi valves olema (laste uneajal), muidu on mul kolmapäevad vabad. Voh kus elu.

Skypesime siis Kristoga, ülejäänud eestlased olid täna puhta kadunud. Allariga sai ka korraks räägitud, Kelly ja Triinuga ka korraks, aga no pikemaid suhtlusi polnud. Ja täitsa emavaba ka peaaegu, haha! Veidi enne kuute kobisin siis alla tagasi, sõin õhtust, grillisin omale juustusaia (see on nüüd täpselt samasugune nagu McToast McDonald'sis, mis mulle väga maitses - kaks saia ja hunnnnnnik küpsetatud juustu vahel, nüüd mul nipp käes, kuidas seda ise teha. Nom nom.

Pool seitse tuli Barbara, mu uus tugiisik meile külla. Ma veidi närveerisin, sest ma ei saanud eriti selle külaskäigu eesmärgile pihta, ja ta ei olnud siiani mulle positiivset muljet endast jätnud. Alustasime siis mingile lepingule allakirjutamisega, blablabla, kõik jube vahva. Järgmiseks siis küsis, et kuidas ma sõidan, ma naersin, ütlesin, et no ikka jube hea olen selles ja ta küsis Ameelt, kas olen, Amee ütles, et tema ei tea, tema pole sõitnud minuga, aga Adam väitis, et olen küll. Muide, ma sain nüüd lõpuks teada ka, mida see eelmine au-pair siin korraldas. Ütlen ainult ühe lause - tema kodumaal oli liiklus teistpidi, hahahahahhahaaha.. Edasi mõtleb igaüks ise, mida ta siin siis õige korda saatis. Hahaha, ma pidin naerukrambid saama, kui ma kuulsin.

Nii, siis me arutasime mu keeleoskust. Hakkas jälle mingi iba pihta, kuidas tuleb inglise keele tunde võtta ja nii edasi (ma ei saa aru, kas neile makstakse selle jutu eest) ja siis Amee ütles minu kaitseks, et ma saan väga hästi aru ja kui ei saa mingist sõnast, siis küsin üle ja tema küll pole aru saanud, et ma ei mõistaks või ei oskaks. Barbara oli nagu pisut pettunud selle peale. Ma ei tea, võib-olla kujutasin ette, kuidagi üldse ei tekkinud sümpaatiat. Järgmiseks siis rääkisime reisimisest, täiega surus, et noh kuhu ma minna tahan.. Misasja? Kuskile ei taha, olen oma Ohios rõõmus.

Järgmiseks hakkas ta mulle teistest tüdrukutest rääkima ja no, see kõik on väga tore, ma päris mitme tüdrukuga juba suhtlen ja Madelenega käisime väljas ka, aga no nii närvi ajas, kuidas ta hakkas suruma, et näe, see tüdruk on tore ja see on ka tore, Sa peaksid temaga kokku saama. No võib-olla ma tundun nagu mingi printsess praegu, aga mulle tõesti ei meeldi selline sunnitud suhtlemine. Selle sama asja pärast olin ma koolitusel esimesed kolm päeva vait ja viimase kolme tunniga jutustasin kõik surnuks, kui ma olin nendega, kellega ma tahtsin olla. Ja nüüd hakkab sama möll otsast peale. Ma lisasin nad siis oma Facebooki listi ära, kui räägivad, siis räägivad, ei räägi, siis ei räägi. Ma ei või, ma olen nii ärritunud selle teema peale.

Viimaseks siis minu jaoks kõige põnevam osa - kool. Tutvustas mulle igasuguseid koole, mis siin on, näitas, millised on enim valitud teiste poolt ning tutvustas ka veidi õppekavasid ja süsteeme, kui palju ma siin üldse koolis käima pean. See oli väga tore. Ütlesin, et uurisin nädalavahetuse kursuseid, mis on hea lihtne võimalus oma punktid kätte saada, ta hakkas seda kohe maha tegema. Argh, ära PALUN suru oma arvamust mulle peale. Aitäh.

Kui paberid läbi vaadatud olid, oli veel vestlus muljetest ja ma ütlesin, et ma olen väga rahul ja ma tunnen, et ma elan paradiisis, siis ta umbes torkas, et "Jajah, Sul on see honeymooni periood peal." Mesinädalate perioodiks loetakse esimesi nädalaid USAs, kui kõik nii perfektne tundub. Ma sain siis lõpuks päris kurjaks ja ütlesin, et kuule, see ei ole mul selle pärast, et ou ma elan nüüd usas ja see on lahe. See on ka jah lahe, aga mul on tõeliselt lahe perekond ja ma tunnen ennast siin hästi, meil on ühised huvid ning lapsed on imetoredad. Mille pagana pärast ma peaks talle vastama, et ma tunnen ennast normaalselt? Ma ju ei tunne, ma olen õnnelik, väga õnnelik.

Kurat. Vabandust, tuli natukene kurja alatooniga nüüd veidi see õhtune kirjeldus, aga ta suhtus minusse algusest peale kuidagi üleolevalt ja lõpuks umbes ütles, et ta järgmine nädal võtab ka ühendust, sest minuga tehti re-match ja ta peab olema kindel, et ma ikka olen kompetentne. Ma ütlesin talle, et olgu nüüd, minu juhtum ei olnud kohe üldse mitte tavapärane ja ma ei ole mingi depressioonis neiu, keda kontrollima peab.

Amee toetas ka kogu aeg kõrvalt, et ma olen alati rõõmus ja tegelen lastega ka väljaspool tööaega ja olen tal abiks (seda rõhutatakse siin kogu aeg, et olles pereliige, peab aitama nt õhtusöögi ajal lauda katta ja hiljem asjad nõudepesumasinasse panna jne) ning et ma isegi täidan-tühjendan nõudepesumasinat käskimata. See on kodust sisse jäänud, jee-jee, hea kasvatusega tüdruk. Kokkuvõtvalt ma siis ilmselt ikka jätsin endast hea mulje, sest ma pulbitsesin sisemiselt ja tõesti veidi kurjemalt tõdesin ainult seda honeymooni perioodi asja, sest kamoon - tule ela ise siin peres, näed, et kõik on väga hästi.

Täna jäin korraks mõtlema selle peale, et mis teeb selle pere nii heaks. Esiteks kindlasti see, et nad on nii noored ning nendega on lihtne rääkida. Teiseks ühised huvid ja huumorimeel. Kolmandaks aga see, mis mulle esimese pere juures närvidele käis, sunnitud suhtlemine, mida siin ei ole. Mu esimese pere juures oli iga hommik rääkimine, kuidas magasin, mida tegin õhtul, päeva jooksul ka kogu aeg, et kuidas läheb ja nagu ma julgesin oma toast välja tulla, nii kohe ikka jutustama, et kuidas ikka läheb jnejne. Nagu ma nüüdseks aru olen saanud, ei huvita reaalselt mitte ühtegi ameeriklast, kuidas Sul tegelikult läheb. Ja kui huvitab, siis ta kohe kindlasti ei küsi, kuidas Sul läheb. Niisiis, kolmandaks mulle meeldib siin peres see, et ma saan rahulikult mööda maja ka nii liikuda, et ma ei pea pidevalt valves olema ja küsimustele vastama, kui on rääkimise aeg, siis räägime. Mulle meeldib rääkida, väga meeldib, aga mulle meeldib seda teha nii, et ma tunnen, et teine inimene on minu tekstist huvitatud.

Sellega seoses jäin kohe mõtlema eestis olnud perede peale, no Evelin-Rainer on praegu nagu pereliikmed, Timo-Kristiga rääkisime samuti palju ka muudest asjadest, mis ei puudutanud lapsehoidmist ning Heili oli ka üks nendest, kellega me palju rääkisime. Ülejäänud pered olidki sellised, kuidas öelda, kellega ma kartsin rääkida ja olin kogu aeg ootamatuteks küsimusteks valvelseisundis. Mulle ikka meeldib see, kui mul on kodu- ja peretunne. Siis on hea. Nii nagu siin.

Oehh.. Nüüd see blogi venib jälle nii pikaks. Ma ei saa aru, kas ma pean kaks korda päevas kirjutama hakkama, et normaalses pikkuses saaks. Tahtsin veel rääkida siis koolist, uurisin õhtul oma toas neid aineid ja tunde, tuleb tunnistada, et päris ärev seisund on, olemas on nii ajakirjandus kui ka kommunikatsioon, on ka mingid sporditunnid (a la tantsimine või kergejõustik) ning erinevad keeled. Mõtlesin, et võtan hiina keele. Leidsin listist vene keele ka, mõtlesin, et võtaks selle hoopis. Läheks algajatesse ja õpiks tähti otsast peale. Lahe ju.. Okei, prioriteediks ikkagi ajakirjandus, siin on seda võimalik nii laialdaselt õppida, et kuku pikali. Üks tund on presidendi ajakirjandus, mis õpetab tudengeid presidendi pressiesindajateks. Kuulge, whohaa, Obama esindaja võiks küll olla ju...

Ehk siis kokkuvõtvalt, kooliga on alles lahtine seis, sest peale tundide ja ainepunktide arvude ei saanud ma mitte midagi aru, nt mis maksab jne. Ja kellaajad ei tahtnud ka üldse praegu sobida, peab siis mõtlema veidi. Aga meel läks kohe rõõmsaks, kui nägin, et minu eriala on täitsa olemas.

Kell üheksa hakkas Masterchef (Meisterkokk) saate kolmanda hooaja finaalsaade ja me Egertiga oleme SUURED fännid sellel. Tänu Egertile ma üldse teadsingi, et täna finaal on. Ja muide, Egert, ongi kanali nimi Fox. Finaal oli ülipõnev, see küll ei võitnud, kes mulle sümpaatsem tundus, aga kogu see hooaeg on ülipõnev, sest seal osales seekord pime kokk. Rohkem ei räägi, äkki mul mõni fänn siin, lobisen veel kõik välja. Ja ma leidsin ka ameerika telekava netist üles, nüüd ma tean, mis kell mida vaatama peab, sest siin on lihtsalt MILJON kanalit, ja ma magan kõik head asjad maha. Näiteks kolmapäeval on X-factor telekas, mida ma nüüd kavatsen vaatama hakata.

Pikk päev jälle läbi saanud ning nüüd teki alla peitu, sest täna on uni ikka väga suur ning homme hommikul ärkan koos korvpalliga, sest tööpäev hakkab hiljem ja korvpall varem! Jeei!

8 kommentaari:

  1. No ära nüüd nii närviline ka selle tädikese peale ole - ta teeb ju ka oma tööd lihtsalt.
    Easy-easy pöial-liisi öeldi vanasti. Kannata ära, ega sa temaga koos ei ela ja mõnes mõttes võib tal ka õigus olla su mesinädalate suhtes, mõni hallim argipäev on ju kerge tekkima. Aga muidu ju lahe, hea meel su üle hetkel. Edu!
    Ja veel - arvan, et täna pigem Iisrael vs.
    Serbia mäng meie omast olulisemgi (algus sinu jaoks 14.30). Tuleb juutidele kõvasti pöialt hoida!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tehku siis oma tööd, mitte ärgu surugu oma arvamust mulle peale. See, et ma siin programmiga olen, ei anna mitte mingit õigust käskida mul reisida või teiste tüdrukutega suhelda. Teen mis ise tahan, peaksid ju teadma küll.

      Ja aitäh telekava eest, eks siis peab jälgima seda teist mängu ka jah, kuigi ma kahtlen, et Iisrael viitsib võita, kui see neile midagi ei anna. Aga no juutidele ikka pöidlad pihus :)

      Kustuta
  2. Anonüümne11/9/12 17:05

    Su blogi lugedes tundub, et ma olen mingis teises USA-s. Päris palju asju on teisiti. Seda sunnitud suhtlemist pole ma veel kohanud, uskumatu küll. Minu tugiisik oli ka hoopis teistsugune ja rääkis veidi teistel teemadel. Päris huvitav on lugeda sinu kogemusi ja milline see tugiisik oli. Ma ei kujutagi ette sellist inimest, väga kahtlased arvamused tal. Siin on ilm pigem jahe viimasel ajal. Mul on pidevalt veidi külm ja T-särgi väel kuhugi ei lähe eriti. Ma teen sel nädalal kohalikud juhiload ära. Oregonis saab rahvusvahelistega lubadega sõita 3 kuud, aga mõnikord pole politsei isegi siis rahvusvahelisi juhilube aktsepteerinud. Ühel au pairil oli päris palju jama sellega ja ma teen igaks juhuks kohe need load ära. Mina olen kahjuks enda linnas ainuke au pair. Linn on umbes Tartu suurune rahvaarvult ja Oregoni pealinn. Umbes tunni aja kaugusel on Portland, mis on suur linn ja seal on palju au paire, kellega koos mul on kohtumised ka. Esimene kohtumine on sel nädalavahetusel.

    Sa ei ole Ohiost üldse pilte postitanud! Tahaks ikka näha, et milline seal on.

    Mul on palju pilte ja videosid kõigest - au pairide koolitusest, NYC ekskursioonist ja paljust muust, aga pole postitanud neid veel... varrrsssti tuleb. Nii palju tegemist on olnud.

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga eks mõnes mõttes oledki, lääne ja idakalda USA pidid täiesti erinevad olema. :)
      Rahvusvaheliste lubadega pidi enam-vähem üle riigi saama 90 päeva sõita, aga olen ma ka kuulnud, et paljud au-pairid panevad terve aasta ja pole probleeme, ei oskagi kommenteerida. Ohios igal juhul (ja ka Reelikal) nõuab autokindlustus neid lubasid. Mind pandi kindlustusse sisse mingi tärniklausliga, et load tulevad järgi, vms. Täna saan teooriaõpiku, siis loen veidi ja siis ilmselt lähen eksamit tegema esimesel võimalusel. Ei teagi, kas nädavahetusel lastakse teha.
      Siin on ümberringi umbes 15-16 au-pairi, üks läheb kohe ära. Aga kõik pole sellised, kellega ma sõber tahaks olla, mõnega saan paremini läbi.

      Oo, hea märkus. Ma üritan ennast parandada ja pilte teha :)

      Mul on vist vaba aega nii palju, et blogimisega pole absoluutselt mingit probleemi. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne13/9/12 01:37

      Mul on ka teoreetiliselt piisavalt vaba aega. Esimesel nädalal ei olnud, sest polnud veel kooli ja lapsed olid terve päev kodus. Iga päev olid vähemalt 10 tunnised tööpäevad. Nüüd on mu päevaplaan selline, et hommikul enne kella 8-t viin lapsed kooli, kui nad koos naabritega ei lähe. Peaaegu kella kolmeni on vaba aeg! Siis lähen lastele järgi, kella 6-7 paiku tuleb pereisa ja siis ka ikka töötan kuni lapsed magama lähevad (kella 9-ni umbes). Vaba aega on palju, aga kuidagi ei õnnestu see blogimine nii hästi. Ei saagi aru, miks. Veel on vaba aeg kulunud liikluseeskirja lugemisele, auto kasutusjuhendi lugemisele, trenni tegemisele ja sajale pisiasjale veel.

      Mari

      Kustuta
  3. Anonüümne12/9/12 13:01

    Minagi sattusin nüüd sinu blogi sirvima ja piltidest tunnen minagi puudust, mida rohkem ja koos jutuga, seda ägedam :P (pole ju ise USA-ga mingit pidi tutvunud)
    Tore oli näha, et ka mina olen su seinal pildil esindatud ja vabandust kui oleme su ehk natuke ära unustanud. Oleme endiselt siin ja soovime sulle ikka kõike head. Tundub, et sul läheb seal kõik hästi.

    Killu ja Pallu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nüüd siis lõpuks sattusid? Võttis aega :D
      Mul ema kommenteeris kunagi, et vastikult palju pilte, et ta ei viitsi neid vaadata :D Niisiis, ma tõmbasin end tagasi. Ja enam ei viitsi fotokat ka kaasas vedada, ikka telefoniga vahepeal saab klõpsutatud, aga siis on tavaliselt kohe Facebookis ka üleval.
      Muidugi oled esindatud seina peal, said ju ikka päris kalliks mingil hetkel :) Ja praegu on paradiis, näis kauaks ja kas nii jääb. :) Aitäh teile!

      Kustuta
  4. Marylandis saab sõita ka ainult Eesti lubadega, aga kindlam. kui rahvusvahelised kaasas on. Üks tüdruk käis lausa kohtus :D ja seal siis kinnitatigi, et eesti omad on niisama ka ikka kõlbulikud. Kuigi jah, kui kindlustus rahvusvahelisi ja eesti lube ei aktsepteeri tuleb teha ka kohalikud.

    VastaKustuta