pühapäev, 9. september 2012

Nädal täis

Täna sai täis terve nädal minu uue pere juures. Super aeg on olnud, tuleb tunnistada. Mis sest, et paljudele mulje jäi, et lastehoidmine on üks suur jama, tegelikult 90% ajast on nad ikka suurepärased. Ja mu hostvanemad (kelle kohta on vanem nii ajuvaba öelda, sest nt mu hostema pole minust kümmetki aastat vanem).

Eile oli minu SUUR emotsioon korvpall. Eesti mängis Serbiaga, Saku Suurhall oli üllatavalt täis, aga siiski tühi, kihlveokontorid ennustasid 99%-list võitu Serbiale, publik tuli saali vaatama vastasmeeskonna tähti, netis oli vaatajaid alla kahe tuhande (tavaliselt küündib 4000 ligi). Ja mis siis juhtus? Eesti meeskond oli nagu uuesti ärganud, leidnud endas korvpallihinge ja purustasid Serbia meeskonna pihuks ja põrmuks. Säh Sulle! Ma vaatasin mängu nagu väike laps, kiljusin ja värisesin, külmavärinad olid peal, koos Allariga jagasime emotsioone läbi interneti. HULL VÄRK!!!

Sellega oli minu tuju terveks päevaks heaks tehtud. Umbes tunnike pärast korvpalli sättisin ennast välja ja sõitsin Premium Outlets Malli tagasi ning jõudnud õigeks ajaks kohtumispaika, avastasin telefonist sõnumi, et teine neiu jääb hiljaks. Otsustasin Hilfigeri poele uuesti tiiru peale teha, saatsin veidi pilte ja hindasid isale, meelelahutasin ise ka end sellega, sest ma tean ju täpselt, palju need samad asjad Eestis maksavad. Lihtsalt ulme.

Veerand viie ajal kohtusimegi Madelenega (loe: Mädlin), kes on Lebanonis, mis on ka Cincinnati äärelinn, ka au-pair. Pärit Rootsist, mis minule suure tõuke temaga kohtumiseks andis, Rootsi ja Eesti on nagu semumaad ju. Meil jooksis jutt esimesest minutist ja sain kohe aru, et tegemist on väga toreda tüdrukuga. Me shoppasime ligi kaks tundi, Madelenel oli 2 poodi, kuhu ta minna tahtis ja minul oli 2 poodi, kus ma minna tahtsin. Ometi 2+2 andis kokku 2 tundi. Mina sain lõpuks omale jooksutossud ning ühes poes, kuhu Madelene minna tahtis, proovisin vist umbes 20 asja ja oleks tahtnud kõik ära ka osta, aga siis tegin väikse mängu "see või see" ja nii ostsin lõpuks ühe asja, kampsiku. Läks tarvis, siin on õhtuti nii külmad ilmad (jep, 24 kraadi).

Pärast shopingutuure läksime Chipotle'sse sööma. See on Mehhiko restoran, kus on menüüs neli asja: burrito (kausis ja saia vahel), tacod (krõmpsuvad ja pehmed), salat ja siis chipsid. Esimese kolme asja puhul valisid asja ära ja siis hakkasid järjest sisse panema, kõike, mis leti ääres oli. Mida rohkem sisse ajasid, seda rohkem kasumisse jäid, hind koostisosadest ei muutunud. Mina võtsin salati, lisasin kana, tomatid, valge kastme ja juustu. Iseenesest oli täitsa hea, aga no mehhiko toit ehk siis vürts oli omal kohal. Ja ports oli nii suur, et lõpuni süüa ei jõudnudki ja kõht oli nii täis, et hakkas lausa valutama. Ja maksis 6.25 + maksud. Ma pole nendele maksudele ikka veel pihta saanud, seega ma lihtsalt mainin, et maksud lähevad hindadele alati otsa.

Vähe sellest, et toit oli hea, oli jutt ka hea. Tutvusime Madelenega lähemalt, rääkisime elust-olust siin ja seal. Samuti on meil mõlemal suur kirg Eurovisiooni vastu ja teatavasti Madelene riik ju võitis sel aastal, ta oli väga õnnelik. Rääkis, mismoodi seal lugu valitakse ja mina rääkisin, mismoodi meil. Lisaks siis rääkisime perekondadest, sõpradest, armastustest, tulevikuvaadetest ja muust lisaks. Madelene aasta saab jaanuaris täis ja ta ütles, et siis on adios ameerika ka. Et tema ei taha siia kauemaks jääda. Söömise lõpetasime umbes poole kaheksa ajal.

Edasi läks Madelene koju, riideid vahetama, õhtul klubiüritus. Kutsus mind ka kaasa, aga otsustasin omadel põhjustel mitte minna. Mina hakkasin oma sõbra GPSiga kaklema, et Wal-Marti minna. Kaklesime, mis me kaklesime ja tuuseldasin ma, mis ma tuuseldasin mööda linna, aga kohale ma jõudsin. Minu prioriteet sinna minemiseks oli laenutada Harry Potteri film. Kuna ma olin eelneval õhtul juba kolm tükki ära vaadanud, tahtsin edasi vaadata ja viimase ka ikka võtta, seda perel ei olnud. Leidsin aparaadi, leidsin filmi, hind ja tagasitoomine klappisid ja siis.. Jah, pangakaarti oli vaja. Seda mul teatavasti veel ei ole (PS! Ema, ei pidanud eesti kaardid töötama seal, sest nad tahavad usa aadressi, kuhu film võetakse).

Niisiis, filmi ma ei saanudki. Peab ära ootama, kui oma konto saan ja siis saab filmi ka. Kusjuures, ma mõtlesin vihaga, et tavai, ma siis ostan selle filmi, aga üllatus-üllatus, see oli välja müüdud. Krr.. No võib-olla oligi parem, osta küll ei olnud vaja seda, hahaha. Ema, äkki saadad mulle eestist, haha? Igal juhul kuna see pood tundus mingi megasuur ja jälle selline, kus müüakse kõike, otsustasin seal veidi tsillida. Noh, kaks tundi lõpuks tsillisin. Leidsin igast huvitavaid asju sealt, käru jälle asju täis ja endal rõõmus meel. Läksin välja ja mida ma näen? Suur parkla, täis autosid ja minu tühi mälu selle koha pealt, kuhu ma enda oma jätsin. Kuna Amee mulle enne textis, vastasin talle siis nii muuseas, et ma otsin autot ja ta ütles, et puldil on nupp, millega auto hakkab karjuma ja tulesid vilgutama. JA MA LEIDSINGI! Mõnikord on need ameeriklased ikka targad ka. Vastasel juhul ma oleks ilmselt oma autot hommikuni otsinud.

Shopingukraam

Lemmikud (piparmündi jäätis viskas mõneks ajaks koppa)

Lõpuks jõudsin siis kümne ajal koju, Brutus oli väga rõõmus mind nähes. Esiteks aga avastasin, et see koerake oli mu Skittlesi kommipaki kätte saanud ja selle muidugi ära söönud ning teiseks ma siis avastasin, et ta oli kõik välja oksendanud. Jeap, siin majas on valged vaibad ja see oli siuke ühtlane punane mass. Koristasin siis ära, üritasin vaipa ka pesta, aga eriti vedu ei võtnud. Mõtlesin, et teen hommikul valges uuesti, seal toas oli pime ja ma ei leidnud lülitit üles.

Kirjutasin omale plaadid, mida autos kuulata ja ühte kuulasin siis kodus. Tegime väikest tantsuõhtut koos Brutusega, sõime jäätist (päris tõsiselt ta sõi mu jäätise esimese korraga ära, jätsin sekundiks järelvalveta) ja siis ma vaatasin veidi naistekaid "Sex and the City" ja "Gossipgirl" ning siis üritasin veel ühte Potterit vaadata, aga tunni pärast tuli siuke uni peale, et panin kinni ja kolisin oma tuppa ära.

Kell oli vist mingi üks või poolkaks, vähe parem seis kui eelmise õhtu kell neli hommikul. Hahaa. Magasin ülimõnusalt hommikul pea 11ni, ei tahtnud kuidagi üles ärgata, aga lõpuks mõtlesin, et koer ju tahab välja ja kolisin siis korraks alla. Tuli see aeg meelde, kui meil kodus kutsikad olid ja nad hommikul niutsuma hakkasid ja nad välja tuli lasta. Oh, olid ajad.. Mõtlesin siis esialgu, et jään uuesti magama, aga uudishimu sai võitu ja kolisin ikkagi netti jutustama kõigiga.

Keskpäeval läksin kogu oma tavaariga alla, sest isa ütles, et Anetti tennisemäng peab olema. Otsisin lolliks ennast, mängu ei leidnud. Meeste poolfinaali nägin ja naiste paarismängu, aga Anetti ei kuskil. Pärast sain teada, et ta kaotas. Teine koht siiski, suure slämmi turniiril, seega supertüdruk ikka! Sõin krõbinaid hommikuks ja no muidugi ma unustasin oma kausi jälle järelvalveta ja Brutus sõi lõpu ära. ARGHHH. Millal ma ükskord õpin?

Võtsin uue kausi, sain ikka söödud oma hommikusöögi ja siis tegin Kristole majas ekskursiooni ja emale pärast näitasin ka veidi. Superilus maja on, ma ei väsi seda kordamast. Mingi hetk mõtlesin, et testin siis oma uued tossud ja jooksupluusi ka ära ja läksin jooksma. Keset päeva, temperatuuri vaatamata. Täis tainas, väljas oli 33 kraadi.

Suutsin vist pool tundi joosta ja tulin koju tagasi, no nii palav oli, sure või ära. Aga nii mõnus! Mul kodutänav on veidi allamäge ja kui jooksma hakkasin, oli siuke vabaduse tunne, ise ka ei usu. Pole vist kunagi nii väga tahtnud jooksma minna. Ja tossud olid ka nii head, alguses tundus, et pigistavad, aga joostes oli tunne nagu tossud jookseks ise, haha. Ja muidugi mu superkostüüm - mustad tossud, mustad püksid roosade triipudega ja neoonroosa jooksupluus. Jajaja! Ma nii kaifisin.

Kui ma koju tagasi jõudsin, mõtlesin küll, et surm on silme ees, ebareaalselt palav lihtsalt. Nagu saunas. Ei, veel hullem. Midagi kirjeldamatut. Poole liitrine veepudel tühjenes sekunditega. Edaspidi ma valin ilmselt jooksmiseks mingi hilisema kellaaja, kui külmem on, sest õhtuti on siin sitaks külm. 20+, aga nii külm. Talvel saab veel nalja. Kui külmaks läheb, kolin spordisaali kah, zumbatama lõpuks. Praegu ma arvan, et on õues ka ilusad ilmad ja pole vaja sisse ronida.

Pärast mu väikest trennikest siis Skypesime Kristoga mitu tundi, ja siis mõtlesin, et peaks poodi minema ja omale uued Skittlesid ostma. Ja textimine Ameega andis ka mõista, et nad tulevad hilja õhtul, seega mul oli süüa ka vaja. Esiteks ma siis sõitsin läbi kodu-kool marsruudi, homme pean Evie ise esimest korda kooli viima ja nii on parem, kui tee on läbisõidetud. Teiseks otsisin üles Targeti ja läksin poodi, võtsin Skittlesid ja tulin välja. Vau! Ma olen juba nagu mees: uksest sisse - sihtpunkti - võta - maksa - uksest välja.

Mõtlesin pikalt, et mul oleks nüüd süüa vaja. Uurisin GPSist, mis toidukohad ümberringi on ja läksin Subwaysse, kus neid eine võileibasid müüakse ja ise valida saad, mida sisse paned. Panin jälle hunniku salatit, no mulle nii maitseb see salat siin, Egert juba tegi ka märkuse, et muud ei olegi, kui tellisin Caesari ja tellisin Caesari.. Aga see on üks väheseid värskeid asju siin, mida kindla peale võtta saab. Tahtsin esialgu omale poest osta salati asju, aga need oleks umbes 10 dollarit kokku maksnud ja ma loobusin, kusjuures parmesani juustu ei leidnud üldse. Ainuüksi see salatipakk maksis mingi 4 dollari ligi. Segased. Igal juhul läks lisaks siis kana ja juust ja mingid kastmed, ma ei mäleta, võtsin kõike, ahhaa.

Hakkasin koju minema, panin GPSi sisse kodu, kuigi ma enam-vähem teadsin, kus ma olen ja GPS suunas mu hoopis teisele poole. Mõtlesin siis omaette, et eino, okei, kui Sa arvad, et sealt parem on, lähme siis sealt. Lõpuks rallisin ikka mööda siukeseid tänavaid, et ise ka ei usu ja uskumatu, aga tõsi, koju ma jõudsin. Yay! Tunnen ennast juba sõitmisel päris kindlalt, eks see asukoht on võõras, aga liiklus on ju samapidi kui meil ning teised autojuhid ainult veidi jobumad kui meil, muu on kõik okei. Kiirustest ka veel aru ei saa, Adam ütles, et kui märki pole, on 45 miili, aga kui ma 45ga sõidan, olen kõige kiirem ja siis hakkan mõtlema, et äkki magasin mingi märgi maha. Üsna mitmetes kohtades näitab GPS ka piirkiirust, siis rallin nagu ralliäss, näiteks kiirteel on 65 miili, see on mingi 105km/h, üldse mitte kiire, aga siin tundub ikka täitsa rallirada. Täna sõitsin ikka esimest reast neljandasse, kõik jäid mulle ette, päris boss värk. Siiamaani kökerdasin esimeses reas, ei julgenud kaugemale minna, hahaha.

Koju jõudsin, nägin, et mu perekond on ka koju jõudnud. Evie ja Gram olid nii rõõmsad minu nägemise üle, neid oli ka hea näha, maja oligi juba liiga vaikne. Läksin üles riideid vahetama ja kui alla tulin, ütles Adam, et mulle tuli pakk. Haha, see pakionu ilmselt oligi see vennike eile hommikul, keda ma sisse ei lasknud. Tegin siis paki all lahti, kõik tahtsid näha, mis seal sees oli. Kui ma paki peal Reelika nime nägin, aimasin, mis sealt tuleb ja mu meeleseisund ei eksinud - ma sain Justin Bieberi laule laulva hambaharja!!! NIIII LAHE. Aitäh aitäh aitäh Reelikale veel ükskord. Ja lisaks sain siis kaardi, imearmsa ja esimese kirja Eestist samuti. Pärast pikki reise Eestist USAsse ja mööda USAt, jõudiski minuni. Aitäh, vanaema!

Adam ja Amee küsisid, kas ma olen miski Bieberi fänn, neile alguses tegi nii nalja, et mis asja. Ma ütlesin, et jaa, hullemat sorti fänn olen nüüd. USAs kuidagi hakkas hullult meeldima mulle, haha. Ma tahtsin isegi New Yorgis kontserdile minna, aga noh, tuli kolida ja Ohios ta kontserti ei anna. Kahjuks.

Vestlesime siis veel veidi järgmisest nädalast ja kirjutasin Adamile kuupäevad, kui ma puhkusel olen ja et ta uuriks mulle lennupileteid ja kossupileteid, lubas sellega tegeleda ja teada anda ja jagas oma arvamust, kuhu kossu vaatama minna ikkagi.

Niih. Oma päevaplaaniga sain siis lõpule nüüd. Kuna mu vanaema saadetud kirjas oli palju küsimusi, vastan siia need veel ära, millest ma siiani rääkinud ei ole. Küsisid 45-tunnise töönädala kohta, ma Eestis olin ka nii palju enam-vähem, sest lapsehoidja peab ju tööl olema 8-tunnise vanema tööpäeva + aja, mil vanem tööle ja koju liigub, seega ei midagi uudset minu jaoks ning 45-tundi on ikka maksimum, mitte, et iga nädal ongi 45. Näiteks praegu on 40-45 tundi, olenevalt nädalast.

Kooli kohta küsisid ka, selle eest maksab siiski pere, mitte mina. See on programmi poolt paika pandud, kui palju pere peab hüvitama, kui valid kallima, on kokkulepe perega, kes maksab. Ja kooli saab valida nii sellise, kus iga nädal peab kohal käima kui ka sellise, et käid ühel nädalavahetusel 3 päeva koolis ja saad samad ainepunktid kätte, eks ma varsti pean mõtlema ja otsustama, mida ma teen või ei tee. Sügisesed klassid hakkasid juba peale, seega iga nädalased kursused saaks ma alles jaanuaris võtta. Eks ole siis näha.

Auto on Chevrolet Impala, uhke ja ilus ning mõõtmetelt enam-vähem sama, mis mu mazda kodus ning automaat, seega täiesti külma närviga sõitmine. Loodan, et ma käigukangi kasutamist ära ei unusta, sellest oleks tõeliselt kahju. Siin on automaadiga tsill, aga kodus ju mulle meeldis ikka manualiga rallida.

Tervisekriisist sain ka üle, ilmselt stress ja uus keskkond tegid oma töö, nüüd pole enam midagi viga olnud. Kuumusega olen ka nii harjunud, et 24 kraadiga panen juba pikad püksid jalga. Mul pole kunagi midagi kuuma ilma vastu olnud ja seega ma naudin täiega seda, et nii soe on.

Sai vist kõik. Aadressi võivad kõik e-maili teel küsida, seda blogisse panna ei tohi. Siis saate igast nunnusid asju mulle saata, mulle õudsalt meeldivad pakid ja kaardid. YAY!

Kusjuures, üks asi, millest ma siin meeletult puudust olen hakanud tundma, on lugemine. Kodus ikka sai ajalehti ja ajakirju ning raamatuid loetud, siin pole üle kuu aja peaaegu mitte midagi lugenud. Reelika juures ühe ajakirja lugesin ja ühe raamatu ka, aga seda oli kuidagi vähe. Niisiis ostsin endale poest uue ajakirja (cosmopolitan on ikka kvaliteetajakiri ju, hahaha) ja uurisin, kas siin majas raamatuid on. Aga nagu mainitud sai, on Amee suur Harry Potteri fänn, niisiis on tal ka kõik raamatud olemas. Need on mul nagu nii peas, võib inglise keeles lugeda küll. Ma lugesin lennukis mingist raamatust, mille mingi ameeriklane kirjutas, Bin Ladeni tapmisest, mis pidi 4.septembril poelettidele tulema. "No easy day," pole veel poes näinud, aga ma tahaks, arvan, et see on põnev ( ja ärge hakake neid e-raamatuid mulle soovitama, ma lähen hulluks, kui ma pean veel midagi arvutiekraanilt lugema, hahah )

Ma tahan igakord blogisse ameeriklastest kirjutada ja erinevustest, aga ma mitte kunagi ei saa, sest mu niisama jutudki venivad megapikaks. Ma siis kirjutan selle ühe fakti ära, mis mind kõige enam hämmastas - nad tõepoolest ei võtagi jalanõusid toas ära! :)

8 kommentaari:

  1. Kas nende jalatsid on tõesti nii puhtad siis? Või pesevad põrandaid iga päev? :D Kujutan ette kui ebahügieeniline see tegelikult on...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma oma eelmises hostperes küsisin selle kohta, ta ütles, et kui on kuivad ilmad, siis jah, jalanõud on puhtad ja pole vaja ära võtta. Siin ma ei teagi, mõnikord ikka võetakse ka, aga neil nt polegi sellist kohta esikus (või üldse esikut), kuhu oma jalanõud jätta ja mina tassingi neid kogu aeg üles oma tuppa. Eks siis ole talve poole näha, kui on märg ja sopane, kas siis ikka võtavad ära, sest nt siin on terves majas ju valge vaip, haha. :)

      Ja ei pese iga päev :)

      Kustuta
  2. Minu peres võetakse jalanõud ära. :) Oregonis pole seda maksu kusjuures ja kõik asjad maksavadki nii palju, kui hinnasildil kirjas. Oktoobri alguses (vist 8. oktoobril) tuleb Justin Bieber Portlandi esinema. Ma korraks isegi mõtlesin, et tahaks minna. Kõige odavam pilet maksab üle 100 dollari. :D
    Siin ongi vist kõik autod automaatkäigukastiga. Ma ei ole veel hindade odavusest aru saanud. Olen küll poodides käinud, aga sellist tunnet pole olnud, et asjad oluliselt odavamad oleksid. Mõned asjad on, aga mõned mitte ja enamus tundub sarnase hinnaga. Samas ma pole riiete hindadega Eestis eriti kursis, sest väga harva viimasel ajal käisin riidepoodides.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina nii paljudes peredes, kui ma jõudsin käia (olen jõudnud käia), on igal pool tere ja kohe tuppa, ei mingit jalanõude ära võtmist. Võinoh, Reelika juures aeg-ajalt ikka võeti ka, aga üldiselt ikka tuppa.

      See maksupoliitika pidi jah igas osariigis erinev olema. Ma pole ka täpselt aru saanud, nt mõnedel asjadel siin ei panda hinda juurde, neid makse, mõnedel jälle pannakse. New Yorgis ja Stamfordis pandi kõikidele.

      Issand, nii kallis pilet? Isegi New Yorgis oli 63 dollarit.. Whohaa, ma mõtlesin, et seal vast ikka kõige kallim pilet, et kõige suurem esinemiskoht ja nii..

      Reelika hostemal oli manuaalkäigukast :) Nii, et kõik ei ole automaadid, aga 98% ilmselt on jah.

      Hindade suhtes nii palju, et toiduasjad on enamasti kas Eestiga samad või kallimad, need asjad, mis meil sarnased on. Siin ju enamik asju sellised, mida meil polegi ja kogused hoopis suuremad, ma ei saagi eriti aru, kas on odav või mitte. Aga no riietest ei anna isegi mitte rääkida. Mainisin nt mõni postitus tagasi, et Hilfigeri teksad eestis on 110 eurot, siin on 30 dollarit. See peaks juba piisavalt ütlema.

      Kustuta
  3. Ja New Jerseys ei ole riietel maksu, nii et shoppama sinna ! :D Mingi osariik oli veel, kus maksu ei olnud, aga mul ei tule meelde kahjuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eelmises kommentaaris neiu just kirjutas, et Oregonis ka ei ole.

      Kustuta
  4. Jah Oregon ka, aga üks koht oli veel.. otsisin ja otsisin ühest blogist ja üles leidsin :) Pennsylvanias, muidugi, kas igal pool.. aga sellises linnas nagu Pittsburgh ei ole ka riietel ja jalanõudel maksu. Sul sinna umebs 5h sõitu, ei olegi kõige hullem :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suht normaalne sõita 5h shoppamiseks, siis 2 tundi shoppata ja siis 5h tagasi, haaha! :D

      Kustuta