laupäev, 1. september 2012

Kolimine osa 1

Niisiis, eelmises blogis mainitud uudised jõuavad nüüd kahe postitusega teieni. Ma leidsin omale uue perekonna ning minu ameerika tripp läheb nüüd alles põnevaks!

Reede hommikul sain teada enda lennuaja, sihtkoha jätan veel endiselt lahtiseks, hoidmaks ära ebaõnne. Igal juhul, suhtlesin oma uue perega, Seaniga (mu tugiisik) ja sõpradega ning erinevate asjade kokkuleppimine võttis jälle suure osa päevast. Vahepeal sain natukeseks õue, kui käisin Cocoga jalutamas, ülejäänud aja olin toas.

Õhtupoolikul jäime Reelikaga kahekesi koju ning kuna tegemist oli minu viimase õhtuga Stamfordis, tellisime süüa. Söögiootuses mängisime rockbandi, mina olin kitarriga, Reelika oli trummidel. Algus läks vaevaliselt, lõpp tuli juba päris hästi välja. Ja mingi hetk saabus meie söök kah - pizza ja pasta (linguini ja bologonese kastmega). Panime telekasse Harry Potteri filmi ja hakkasime mugistama. Mina leidsin garaaži külmkapist oma coca-cola jäägid ka, sai need ka ära joodud. Väga mõnus.

Minu kitarr


Kaheksa Harry Potteri filmi

Õhtusöök - hommikusöök - õhtusöök

Pasta bologonese - mitte just parima maitsega, aga tühja kõhu peale käis küll

Pärast pastat muidugi oli kõht nii täis, et pizzani ei jõudnudki, see jäi siis hommikuks. Meie filmiõhtu järel tegime minu voodi jälle ära, viimast korda pumpasime õhtul madratsi täis. Rääkisime veel juttu, tsillisime ja pärast keskööd pisut magama.

Täna hommikul ärkasin kella 11 ajal, suhtlesin kodustega veidi, sõin hommikusöögiks pizzat ning koristasin veidikene tuba. Lõuna ajal hakkas missioon mahutada kõik asjad kohvrisse. Veidi tööd ja korras. Järgmine missioon, saada kohvrid õigesse kaalu, läks juba keerulisemalt. Tee, mis tahad, ei ole kohver õiges kaalus. Täiesti mulle teadmata põhjustel.

Suht lootusetu seis

Kuna aga Reelika on meister-pakkija, saime suure kohvri õigesse kaalu ning väiksesse mahutasime vaakumkoti abiga rohkem, kui see kohver eales näinud on. Kaal on muidugi põhjas, aga loodame, et seda ei kaaluta. Eks homme saab rohkem uudiseid, kui lennujaamas ära käinud olen.

Päris mitu tundi kulus kohvrite pakkimisele-lahti pakkimisele-pakkimisele ja lõpuks oli kõht päris tühi. Niisiis, otsisime garaažist välja jälle meie pizza ja nüüd lõpuks õhtusöögi ajal saime selle ka lõpetatud.

Pere, kes mulle poliitilist varjupaika pakkus, läksid õhtuks kodust ära ja enne nende äraminekut tegime kõik koos pilti, kallistasime ja rääkisime ning Ed (hostisa) soovis mulle seiklusrohket aastat, et nüüd läheks paremaks ja Irja ütles, et ma ikka ühendust hoiaks ja et tänupühade ajal näeme! Kirsi ja Liisa soovisid palju edu. Väga armas moment, tuleb tunnistada, selle kahe nädalaga sai pere väga kalliks ning see tänu, mis ma neile võlgu olen, on suurem kui oskaks ettegi kujutada.

Kirsi - Ed - Irja - Reelika (taga) - Liisa - mina
Kuna mulle pidi mu tugiisiku naine järgi tulema ja mulle öeldi kellaajaks 17-20, olin kella viiest saadik valmis. Jutustasime veel Reelikaga, sõime pizzat, muljetasime ja tassisime mu kohvrid õue. Kella kaheksa ajal tuligi Laurie (Seani naine) mulle järgi. Tõstsime kohvrid autosse ja Reelika andis mulle veel lahkumiskingituse ka. Väga väga armas. Kiskus kohe kurvaks ära selle asja.

Kokku pakitud tavaar

Autos mõtlesin, et ootab ees tund aega vaikust, aga oh ei, Laurie oli väga jutukas ja kuna ta Ungari-Poola juurtega, teadis ta Euroopast, teadis, kus Eesti asub, aga ei teadnud eriti palju Eestist, niisiis rääkisime Eesti iseseisvumisest (see on ameeriklastel üks põhiküsimusi, et kas me oleme iseseisvad või millal me iseseisvusime ja kuidas me nüüd hakkama saame), söökidest, eestlastest, elust, minu perekonnast, minu juhtumisest mu esimese perekonna juures ja sain juhiseid, kuidas uues peres teistmoodi käituda.

Sõit kestis veidi üle tunni, seega pärast üheksat jõudsime kohale. Sean elab New Yorgis, sellest ka minu Facebookis märgitud kolimine New Yorki. Et ikka põnevus säiliks, haha, mul endal on küll väga põnev. Igal juhul, Seani maja on väga kodune nagu Pipi Pikksuka segasummasuvila ja mis peamine - siin on kaks koera: Mojo ja Chaplin (nagu Charlie Chaplin). Mojoga sain juba suurteks sõpradeks, ta armastab mind. Heehe. Ja ma leidsin siit ka kassi, jee! Vaatas mulle toa teisest otsast otsa, põrnitses ja tuli siis väga graatsiliselt minu juurde. Vaatas veel korra, hüppas sülle ja nurrus terve õhtu. Ja nägi välja nagu mu Triibik kodus, ainult veidi paksem ja mitte nii pehme karvaga.

Hea tunne on, et uue kuuga algab ka uus etapp minu elus. Loodan, et seekord läheb paremini ja homme jagan infot ka homse päeva kohta (ma tean, et kõik on nii põnevil, ma ise ka, aga kolimine osa 2 tuleb homme). Nagu aru olete saanud, lähen ma lennujaama, seega kolin ma New Yorgist eemale.

PS! Mangusin perelt homseks 2 vaba tundi korvpalli vaatamiseks. Ja taipohh Eesti ei võida :D

1 kommentaar:

  1. Ei ole väga aru saanud, mis olid Reelika ülesandes kodus? Lugedes tundub, et koguaeg käisite kusagil kahekesi ja tema lapsi ei pidanudki hoidma..

    VastaKustuta