reede, 21. september 2012

Amazing FRIDAY!

Ärkasin täna hommikul pool kümme. Oeh. Keerutasin ja keerutasin ennast voodis, no ei maganud äratuskellani, mis oli kella 11ks panud. Seega oli mul liiga palju vaba aega hommikul, tuuseldasin ringi, tegin spaad väikest viisi.

Kella 12ks läksin alla, algas minu tööpäev. Gram röökis meeleheitlikult, Evie vahtis mind kurja näoga ja karjus mu peale, kui talle lähemale julgesin minna. Ohkasin sügavalt ja võtsin söögi tegemise üle ning pakkusin lastele lõunat. Läks tuju vähe paremaks. Suht varsti panin Grami magama ka ning mingi hetk hiljem läks Evie samuti.

Ega söömine sega multikavaatamist

Pärast lõunat oli meil mitu tundi joonistamist, väike pildistamine ning veidi pärast viite tuli Adam ka koju ning minu tööpäev oligi läbi saanud. Ees ootab NÄDALAVAHETUS!!!

Evie kaadris

Gram kaadris

Sättisin siis ennast valmis, rääkisin veel Triinu, Egerti ja Sikuga juttu ning olles teada saanud, et minu kohtumispaik on minust 30 minuti kaugusel, hakkasin vaikselt ka minema. Eilses blogis mainisin, et mind lubati peale võtta, aga täna ma mõtlesin, et ma ikka tahaks ise sõita. Harjutada ju hea ning ega ju ei teadnud ka, kas teiste tüdrukutega klapin.

Beebi läks linna peale

Jõudsin kohale, leidsin õige restorani üles ja PÕMM - null parkimiskohta. Täiesti reaalselt. Parkla oli sama suur nagu meie Ülemiste keskuse parkla ja seal ei olnud mitte ühtegi parkimiskohta. Mitte pagana ühtegi. Jäin korraks seisma, saatsin "tundmatule-neiule" texti, et ma olen kohal, pean vist autoga sisse tulema ja otsisin edasi. Niisiis jõudsin kohtumisele 10 minutit hiljem.

Seest

Väljast

Nägin neidusid juba kaugel ja siis ikka musi-kalli, jessas.. hispaanlased. Kohe arvasin. Ega ma ei teadnud, kust nad pärit on. Haha. Igal juhul, tundmatu neiu siis oli Zuri (a ka Zuzu) ning veel tundmatum neiu oli Karen. Täitsa eesti nimi ju. Zuri siis pärit Panamast ja Karen Kolumbiast. Väga põnev!

Me kohtusime Cheesecake Factorys, mis on lihtsalt nii tuus koht, et me pidime laua saamiseks väga kaua ootama. Oligi aega tutvuda. Esimesest hetkest oli selge, et siin veel hakkab nalja saama. Kui Karen oli üpris vaikne ja tagasihoidlik, siis Zuzu lihtsalt maailma suurim jutustaja. Noh, nagu mina.

Zuri oma pastamöksiga

Kui me laua saime ja menüüd anti, mõtlesin, et selge, siia ma jään. Kuna mul oli kindel plaan, et ma ei telli enam Caesari salatit (no vähemalt septembri lõpuni), tuli mul midagi muud leida ja menüüs korralikult orienteeruda. Probleem polnud mitte selles, et mulle poleks miski maitsenud, ooo kuidas veel maitsesid, probleem oligi selles, et neid asju oli liiga palju.

Kaks lehekülge oli ainult kooke

Teenindajad - no super ju. Ameerikas on teenindajate level nii kõrgel, et selleni ei küündi vist eestis pea mitte ükski teenindaja. Ei taha kedagi solvata, aga minul on VÄGA häid kogemusi olnud ainult Mackis ja ka seal pole nii head kui siin. Igal juhul, teenindaja abiga sain siis veidi paremini orienteeruda (loe: arvestasin portsudega, mida sai poole kaupa võtta), jäin lõpuks pasta peale ning kartes igasugu rohelisi juurikaid seal sees, võtsin miski tomatipasta - kana - tomatid - misiganes pasta. Ja cheesecake'i. Juustukook? Ongi eesti keeles selline nimi või?

Mu pastamöks

Vahepeal rääkisime Zuri ja Kareniga juttu, no naera lolliks. Nagu tunneks inimesi terve elu, ei mingit probleemi suhtlemisel, nalja tegemisel, Zuriga meil sarnane huumor ka - selline terav, aga hea. Mu praad toodi lauda ja ohh.. Kui see oli pool, siis ma ei taha teada, mis oli terve. Maitses ülimalt hästi, aga nagu ameerikas ikka, on juba eos teada, et pool võtad koju kaasa ja kuna ruumi pidi koogi jaoks ka jätkuma, palusin ära pakkida.

Lauda toodi kook. Sidruni-vaarikakook. Suur. Liiga suur. Imelik, liiga imelik. Ma ei tea. Maitses küll hästi ja vahukoor ja vaarikamoos olid imehead ja kook oli ka tegelikult, aga ma ei tea. Lõpuni süüa ei jõudnudki ning erilist WOW efekti ka ei olnud, et tahaks uuesti süüa. Ma ei tea. Ühe korra peab veel proovima, äkki oli probleem selles, et kõht oli täis.

Sidruni-vaarika juustukook

Me istusime seal kaks tundi. See aeg kulus puhtalt söömisele. Siis palusime arve. Toodi lauda - 72 dollarit. Minu absoluutselt tasemel matemaatiku aju ütles, et see ei ole võimalik. Vaatasin üle, see ei olnudki meie arve. Toodi siis uus arve, 58 dollarit. Jee, juba parem. Ja kui ära läksime, oli möödas kaks ja pool tundi.

Minul oli siis juba hoog sees, mis tähendab, et lähme koju? Ei lähe ikka küll. Otsustasime Starbucksi minna, sest pärast Reelika juures elamist ma polnudki Starbucksis käinud. Zuri otsis oma telefonist, kus lähim on ja andis vastuseks null koma misiganes miili. Järelikult pidi kuskil seal samas olema. Otsisime veidi ning nägimegi. Zuri ütles, et oo sõidame autoga. Olgu mainitud, et see oli seal samas, üle suure tee. No 100m. Mitte rohkem. Tema vabandus oli see, et nii külm on.

Karen ja Zuri

Teel Starbucksi

Ohh jumal. Starbucksis üritasin ikka enda lemmikut saada, aga mida pole, seda pole ja nii pidin ära proovima selle teise refresheri, sest kohvi mina ometi jooma ei hakka ja üleüldse oli väljas soe, mis sooja jooki meil vaja on. Zuri ostis sooja joogi, sest väljas oli külm. Eksole. Väljas oli 22 kraadi, muideks. Starbucksis rääkisime pikalt ja laialt Eestist ja Panamast ja USAst ja väga tore oli. Harisin ennast. Mõtlesin, et ohoh, ma tean isegi Panama lippu ja pealinna ning asukohta.. Siinkohal tuleb kummardus mu vanaisale teha, kes mulle geograafia enne selgeks õpetas, kui ma ise arugi sain, kui kaugel need riigid minust on.

Uus katsetus - roheline oli tunduvalt parem

Zuri kurtis, et USAs on riided nii kallid. Jah, kujutate ette? Ma siis tõin talle oma lemmikvõrdluse Hilfigerist, et mis hinnad Eestis on, ta pidi pikali kukkuma. Ebareaalne. Ja Panamas on VEEL ODAVAM. Issand. Uskumatu.

Jutustasime siis veidikene üle kümne, lõpuks tõmbas veidi kõhedaks küll sees, temperatuuri tõttu, kuigi ma olin täna väga rõõmus ja sisendasin endale, et kamoon, Eestis ei saanudki selliseid temperatuure. Niisiis, nautisin sooja. Ja lõppude lõpuks sõitsin ma koju, mõnusalt tiirutasin ringi, sest no ei saa ma sellest GPSist aru, millises teeotsas ma maha pean pöörama ja nii sai veidi võssa pandud. Koju jõudsin kella 11ks, kõik magasid.

Cincinnati paistab tagant

Huh, seega oli siis väga fun õhtu ja neid tuleb kindlasti veel, väiksed plaanid sai juba nädalavahetusekski tehtud. Ja minu meelest supertore on ennast niimoodi harida, sest nt Madelenega meil sellistest asjadest ei olnudki rääkida, on ju Eesti ja Rootsi liialt sarnased, et mingit võistlust pidada.

Ja kodus leidsin voodi pealt pakikese endale, minu esimene tutvus ebayga, tänud Evelinile, kes lõpuks ikka kogu töö ära tegi, sest see minu väikse peakese jaoks liialt keeruliseks osutus. Nüüd on siis see kett ka olemas, mida nii kaua tahtsin.


2 kommentaari:

  1. Ma oleks võinud sulle selle keti teha, oleksid sa vaid öelnud :D

    Ja eesti keeles ongi Juustukook jah.. Väga maitsev asi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, ma ei tulnud selle pealegi. :)

      Mulle ei maitsenud. :)

      Kustuta