reede, 14. september 2012

1 kuu, 1 nädal ja 1 päev

Täna Ameerikas oldud 1 kuu, 1 nädal ja 1 päev. See aeg läheb siin lennates, nüüd ma saan ka aru, millest kõik vahetusõpilased ja au-pairid räägivad. On esmaspäev ja silmapilgu pärast on juba reede. Mu kaks nädalavahetuse päeva mööduvad reaalselt aeglasemalt, kui 5 tööpäeva.

Eile siis oli see super kurikuulus 13,5 tunnine tööpäev. Hommikul ärkasin üles nii välja puhanuna, et lausa uskumatu. Alustasin kella kaheksast siis. Gram polnud hommikustki söönud. Okei, sai protseduurid kõik tehtud ja ise ka rohkem üles ärgatud, vaatasime multikaid (see hommikune cartoon-time on lihtsalt mu lemmik) ning olime natuke asjalikud, vahetasime voodilinad ära, panime pesu pesema, koristasime, tõime kirjad tuppa ning olime veidi väljas ka, aga ilm oli MEELETULT palav, isegi koer ei tahtnud välja minna. Pole sellist nalja ammu näinud.

Siin on majas üldkonditsioneer, mistõttu majas ei saa kunagi aru, mis temperatuur väljas on (välja arvatud hommikutel, kui on meeletult külm, siis on ikka õues ka külm). Seega ma otsustasin parki mitte minna, lapsed kipuvad ka lolliks minema selles kuumuses ja mul on nendega siin möllamist küll. Niisiis me lollitasime jälle toas, nii nagu me ikka lollitame. Tagaaias käisime veidi ka mängimas.


Evie ja Gram


On küll udune, aga mõte on pildil minu meelest nii armas : ) 

aeg-ajalt jagab neid mulle

Evie fotografeerimise oskused, olen päris kaadris.
Lõunaajal olid kõik nii väsinud, et läksime magama. Võinoh, mina ei maganud lõpuks ikkagi, kuigi oleks võinud ilmselt. Lapsed magasid megapikalt, ma vahepeal käisin lausa vaatamas, kas nad ikka hingavad, sest uneajad läksid juba üle kolme tunni. Lõpuks Evie ikka ärkas ja ma jagasin temaga muret, et tahaks poodi minna, talle paistis see idee väga meeldivat. Kui Gram ka ärkas, mõtlesin, et kell juba nii palju, et peaks hakkama õhtusööki tegema ja siis mõtlesin hoopis kasuliku vajalikuga ühendada ja saanud Ameelt loa, korjasime kompsud kokku, autosse ja McDonald'sisse!

Amee vist natukene üritas mulle selgeks teha, et kas ma ikka saan hakkama ja ütles, et võin minna, kui ma arvan, et saan. Mäletatavasti meie tervitusõhtusöök pizzarestoranis oli päris hull, ma sain siukse šoki kohe. Haha! Sõitsime siis kohale, nägin, et suur mänguplats on ka ja läksin kohe eriti rõõmsaks. KÕIK KASULIK ja meeldiv koos.

Leti ääres saime natuke juhet kokku jooksutada, sest mäletatavasti ei tea ameeriklased mcdonaldsis ju menüüst suurt midagi, enam keerulisemalt ei ole võimalik neid asju panna. Pilt - hind - pilt - hind. Oh palun, tehke menüü kah! Pidasime Eviega aru, tema teadis vähe paremini, mis nad söövad, mina teadsin ainult, et kananaggitsaid. Tellisime piima ja friikaid ja õunu ja naggitsaid ja ooehhh.. Terve kandik oli asju täis.

Kõik sujus sõbralikult. Läksime mängutuppa. Siin ei ole see nagu tuba, see on pool restorani ning seal on mängimise alad 4+ vanuses lastele ja toddleritele (1-3.a)  ning seal on lauad ja märjad salvrätikud ja põlled ja värgid, no kõik tiba-toba. Ma olin nii sillas kuidagi sellest, see tegi minu jaoks kõik palju lihtsamaks. Panin lastele toidud salvrätiku peale ja laua peale ning nad käisid siis vastavalt vajadusele söömas-joomas ning mängisid meeletult.




Lõpuks olime ligi kaks tundi seal vist. Poolteist. Ma ei teagi. Kui koju tagasi tulime, mängisime veel õues palli ja Brutusega ning lõpuks tuppa, vanni, pidžaamad selga ja magama. Eelmisel õhtul meeletult heas tujus magama läinud Evie enam kolmandat õhtut ei tahtnud sellega leppida, et emmet ei ole. Käisin mitu korda uuesti voodisse tõstmas, raamatut lugemas, rääkimas.. Lõpuks kui Amee pool kümme koju tuli, jooksis Evie talle trepi peal vastu. Haha, selline pliks.

Pärast laste magama panekut vaatasin x-factorit, seekord oli ainult tunniajane saade, aga juba nägi häid esinejaid ka. Ainuke jama on teleka vaatamisega see reklaamide hulk, JULM, ausalt, me eestlased ei oska ette kujutada ka, mis tähendavad reklaamid. Veidi sai jälle ühe ja teisega jutustatud, ma ei saa aru, eestlased on vist unetud tegelased. Adam saatis mulle sõnumi ka, et tal on nii hea meel laste pilte näha ja näha, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, et ma teen head tööd. See oli nii nii armas, et ma ei osanudki mitte midagi esimese hooga vastata, mingi hetk ikka vastasin, et mul on hea meel olla pereliige ja lapsed on superarmsad, mul on ka nendega tore. Lõpuks kui oleks võinud magama minna, ei olnud absoluutselt und, nii üleväsinud. Jäin magama alles pärast keskööd.

Seega, kui hommikul kell 7 äratuskell helises, tundsin ma siukest väsimust, et oi oi oi. Tänane 9-tunnine tööpäev aga tundus nii köömes eilse 13 peale, seega motivatsiooni oli. Alustasime hommikut söögiga, 7.30 polnud veel kumbki söönud. Natukene lebotasime niisama, siis oligi juba aeg riided selga panna ja kooli minema hakata.

Õigeks ajaks sinna, Evie kenasti ära saadetud ja tahtsin panka minna. Tuli meelde, et passi unustasin koju. Kogemusi selle ameeriklaste non-sense suhtumisega minu dokumentidesse küll juba, niisiis koju tagasi, pass kaasa ja siis uuesti kooli juurde, kus pank ka oli. Tegelikult oli seal lausa mitu panka, ma tegin üki-kaki-kommi-nommi, sest mul polnud ausalt aimu ka, milline parim on ja Adam ei öelnud ka midagi, kas pean mingi kindla tegema, tegin suvalise.

Ja vahemärkusena selle dokumentide mitte usaldamise suhtes nii palju, et alkoholipoodi ei lastud, öeldi, et olgu pass või ei ole midagi. Nagu üksinda kodus filmis see papagoi "2 cookies or nothing." Mida iganes.

Üks asi, mis mulle meeletult ameerika juures meeldib, on teenindus. See on max-level lihtsalt. Nii ka täna pangas. Neil nii rasked fraasid siin, pangakontot on ka võimalik mingi kümmet erinevat teha. Küsib, millist tahan. No seda tavalist. Haha. Ennast ajas ka praegu naerma. Lõpuks siis kui ta oli mulle kõiki asju tutvustanud, ütlesin ikka vaikselt, et tahaks ikka tavalist, pangakaardiga ja puha. Tegime siis mingi checking-accounti mulle. Tundub töötavat.

Paberite vormistamine ja minu KÕIKIDE asjade pildistamine võttis meeletult aega, sest pärast social security office'i nalja ma kannan kõiki pabereid kaasas, et nad ei saaks öelda, et miski on puudu. Rohkem mul pabereid ei ole, midagi ei ole puudu. Ja läkski kõiki asju vaja. Mis iganes nad nendega siis nüüd peale hakkavad. Pangakaardi saab 10 päeva jooksul, lubasid helistada. Jaajaa, sest ma saan hullult aru, kui mu telefon heliseb, ausalt.

Gramile aga ei meeldinud see passimine üldse ja laua peal oli pulgakommi kauss, niisiis ta sai ühe. Lutsis seda natuke, andis mulle ja võttis teise. Lutsis seda ka ja hakkas kolmandat võtma, seda ma talle ei lubanud. Ja oioioioioi.. mis detsibellid sellest kõrist tulid. Veits viskas end kõhuli ja pikali seal pangas, karjus ja röökis ja tuleb tunnistada, et esimest korda jooksid minu juhtmed kokku. Võtsin ta käest kinni, viisin õue ja küsisin vähe kõvema häälega, et mis tal viga on. Õnneks oli teller väga arusaaja, tõi mulle lõpuks paberid õue, üliarmas lihtsalt. Ja rääkis veidi Gramiga ka, kes talle siis sülle puges. Hhaha.

Läksime autosse, üritasime postkontorit leida, ei leidnud. GPS näitas, et mu nina ees on, no mina ei leidnud. Homme ilmselt uuele katsele teise suunda, äkki leian ikka. Kuna Evie kooli lõpuni oli aega, aga samas oli aega nii vähe, et koju oli mõttetu minna, otsustasin sööma minna. Panera Breadi, kus me ükskord Ameega ka käisime, sealt saab superhead sulajuustuga bagelit. Mmmmm... See on paradiis. Kindlasti üks nendest asjadest, mida ma eestis igatsema jään. Emps väitis, et Eestist saab ka bagelit, aga no kindlasti pole see see, mis siin.

Gram sai candy cookie.
Kella 11.15ks läksime Eviele järgi ja kuna siin mul palju pilte küsiti, sai neid ka üksjagu täna tehtud, panen need lõppu siis. Koju, kodus väike snäkk Eviele ning järgmisel hetkel magasid mõlemad lapsed. Mina mõtlesin mitmel korral magama jääda, aga otsustasin ikkagi asjalik olla, pesin pesu veel ja panin kõik asjad kokku, koristasin köögi ära ning oma toast viisin ka veepudelid ära. Mõnus.

Kui lapsed üles ärkasid, oli meil väike snack-time ning siis joonistasime, sünnipäevakaarte emmele ja issile, welcome pildikesi issile ning siis veidi ka multifilme ja ISSI TULIGI! Lapsed olid nii rõõmsad. Amee tuli minut hiljem. Adam uuris, kuidas meie nädal läks, Ameega arutasime lõunaseid magamisi, Evie magas täna 3+ tundi, kuna läks magama alles kell kümme ja ärkas hommikul kell 6 koos Ameega. Hull värk.

Arutasime siis Adamiga mu piletite hindasid ning Ameega samal ajal rääkisime veidi lastest ja siis kolisin oma tuppa. Järsku kuulsin, et uks läks kinni ja majas vaikus. Kõik läksid ära, hahaha. Lasin vanni kuuma vett täis, tassisin arvuti vannituppa ja vaatasin filmi. Väike spaa-õhtu. Kulus väga ära, nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Kui välja tulin, oli mu pere ka koju jõudnud ning lapsed sättisid magama.

Ja nüüd ongi ees jälle nädalavahetus, ouujee! Saab kaua ja palju magada, ma loodan.

Evie kool

Tee-ehitus Ohio moodi

Sisuliselt kokkuvõte - vanemad saavad õhtul välja minna ja lapsed kooli tuua, ongi nagu vanemate-välja-laskmise-õhtu, üks laps maksab 30 dollarit, teine 20. Ja kellaaeg on 18-22 õhtul. Päris mõnus, minu meelest.

Laste nimesildid

Kooli koridor

Klassiruum

Klassiruum ja mänguväljak õues

5 kommentaari:

  1. Anonüümne15/9/12 01:15

    Ma tunnen ka, et aeg läheb väga kiiresti siin!
    Sa teed väga julgesti pilte ikka. Ma käisin ka koolis lastevanemate koosolekul, aga ei julgenud pilte teha milleski. Mõtlesin, et äkki ei tohi ja on privaatsuse rikkumine vms. Ma pole koolist isegi väljastpoolt pilti teinud. Arvan, et lõpuks teen ikka, aga blogisse seda vist ei kipu panema. Ma mõtlesin alguses enda blogi teha ainult perele ja sõpradele, ehk privaatse. Otsingumootoriga seda ei leia, aga kes linki teab, saab vaadata. Siiski on sinna võõraid tekkinud ja ei hakka neid ära ka ajama. Ma olen ikka lootusetult paranoiline vist.

    Aga jah, mulle meeldivad pildid! Peaks neid ise ka rohkem postitama

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma käin Eviel kogu aeg koolis järgi ja kui järgi lähme, on maja tühi, teised on õues, siis ma natuke julgem. Kuigi täna korra mõtlesin ka, et äkki ei tohi pilti teha. Ma ei tea, keelumärki ei olnud, haha.

      Mina tahtsin algusest peale blogi avaliku teha, sest ma ise sain nii palju tuge ja vastuseid teiste blogidest, seega ma tahaks, et ka minu oma kedagi inspireeriks või aitaks. Oled jah paranoiline :D Minu meelest Sa kirjutad väga mõnusalt, pane pilte ka juurde ja ära muretse kogu aeg teiste pärast. See aasta on nagu nii selline, et veel 20 aastat hiljem mõtled, et see oli filmis, sest see on nii ebareaalne. :)

      Kustuta
  2. Anonüümne15/9/12 05:10

    Vanaisa nägi täna sind unes.Sõitsite egertiga hobustel.Tähendab head.Pildid on toredad,lapsed armsad.Jonn käib sinna juurde.Ole tubli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, said ikka kommenteerimise selgeks? Tubli! Aitäh.

      Kustuta