teisipäev, 7. august 2012

Orientatsioon ja teine päev Ameerikas

Minu teine päev Ameerikas hakkab lõpule jõudma, kell on poole kümne ligidale ning und veel ei ole, aga peab sundima magama, et korralikult režiim kätte saada. Ajavahe ületamine on läinud ootamatult lihtsalt, ilmselt eilne 21-tunnine vägistamine tegi oma töö.

Niisiis, tänane päev. Algas minu jaoks kuue ajal hommikul, kui plõks uni läinud oli ning ma otsustasin internetti minna. Minu sõpradel Eestis ju oli kell täitsa lõuna ja sain päris paljudega suhelda, täitsa tore. Mõistus karjub appi ja tahab eesti keelt rääkida. Kella seitsme ajal helises "wake-up call," täiesti reaalselt telefon helises ja see oligi äratuskell. Ma olin nii pettunud, lootsin, et keegi tuleb ikka ukse taha.

7.30 algas hommikusöök, mis esialgu oli minu jaoks paras pettumus. Kus söök on, mõtlesin?! Pakuti mingeid maitsetuid krõbinaid, piim oli isegi päris hea. Lisaks röstsaia ja moosi. Ja apelsinimahla. Kuuma šokolaadi jõin ka. Uhkes topsikus. Ise jube rahul.

Hommikusöögi hall

Hommikusöögi lauad

Minu väga lahe topsik (veidi udune jäi, fotokas ei allunud)

Hommikusöögile järgnes loeng, "Introduction to the United States and Au Pair"; "The three NO's" ; "The role of the Community Conselor." Millest rääkisime? Esimene pealkiri kujutas endast sissejuhatust Ameerikasse. Minu meelest veidi hiljaks jäänud, eile õhtul oleks see arukam olnud. Igal juhul, räägiti mingit üldist juttu, midagi olulist praegu meelde ei tulegi. Need kolm SUURT "Ei'd" olid uimastite tarvitamine, laste ärakasutamine ning alkoholi joomine, kui pole 21. See oli isegi päris huvitav loeng, eriti see laste ära kasutamise osa, sest on uskumatu, kui lihtsaid asju ameeriklased lähenemiskatseteks peavad ja süüdistusi esitavad. Näiteks, lapse mähkme vahetamine on lausa kahe päevane õppus: Esimesel päeval näitab ema, kuidas seda teha ja teisel päeval teen mina järgi, et ma last liiga palju ja valest kohast ei puudutaks. Tüdrukutega pidi lihtsam olema, poiste jalgevahet kaitstakse neiu-lapsehoidja puhul rohkem. Viimane pealkiri hõlmas endast tugiisiku tutvustamist, tema töö tutvustamist ja meile selgitati, kes ta on ja milleks teda vaja on. Üsna teada info, aga siiski hea, et üle kontrollitud.


Loengu saal

Pärast neid loenguid oli meil lõunasöök ja siesta. Lõunasöök oli mu pettumus vol kaks. HALLO, kas te millalgi süüa ka annate? Tegemist oli siis nii-öelda mehhiko pärase söögiga, kus anti suured tortilla chipsid ja hunnik igasugu muid asju, mida sinna vahele panna ja siis pidime ise ehitama. Esialgu oli kõht nii tühi, et kuhjasin taldriku ikka korralikult täis. Lõpuks muidugi jäi palju asju järgi, aga no vähemalt sain kõhu täis. Sellest jamast oli aga kopp nii ees, et isegi coca-colat ei suutnud juua, võtsin vett.

Lõunasöök

Lõunasöögi järel läksin oma tuppa ja üritasin kodustega Skype'da. Mingid mikrofonid ja kõlarid omavahel aga ei tahtnud kuidagi tööle hakata ja nii saime me veidi emaga teineteist näha ning ema näitas mulle ka Pepet (mu kiisu). Nii hea soe tunne oli sees. Mulisesime veidi niisama ning mingi hetk üritasin ennast ETV netilehel sisse häkkida, et olümpiat ikka näeks. Sain pika pusimise peale hakkama ning nägin Kanteri visetki. Vahepeal käisin all oma reisipabereid võtmas, mis minu jaoks olid suhteliselt mõttetud, kuna mu pere tuleb mulle hotelli järgi, aga vähemalt sain teada, mis kell nad tulevad ja ka mu kindlustuspaber oli seal ümbrikus. Tore teada, et juhul kui mu mõlemad käed või jalad amputeeritakse, hüvitab kindlustus selle 100%. Yay!

Paberid käes, jooksin kohe üles tagasi, et veel Kanterit näha, aga kella kolmeks pidin ikkagi loengusse minema ja nii uuendasin mobiilis spordilehekülge, et teada saada, kuidas läheb. Hästi läks! Supertubli on Kanter ju.

Enne järgmise loengu algust jagati meile veel kingitusi, mida pered olid saatnud. Kaks tüdrukut said näiteks iPhone 4S kingituseks. ARE YOU SERIOUS?? Ma isegi ei tundnud kadedust, sest ma tunneks end pere ees nii kohmetult, kui mulle nii kallis kingitus tehtaks. Päris mitu tüdrukut said suured kastid, milles olid koogid ja joonistused lastelt jaaniiedasi. Teadsin, et mina oma perelt ei saa, sest nad on reisil, aga natukene kurb tunne oli ikkagi.

Üks neiu kingitust avamas

Loengu teemaks olid "Living in America" ; "Cultural Adaptation" ; "Au Pair in America" ; "My family and me." See oli kahe päeva kõige põnevam loeng. Räägiti elust Ameerikas, programmist, peredest, kommetest, käitumisharjumustest, emotsioonidest. Meie grupijuht rääkis kogemustest, mida siit saame ja ütles väga laheda lause mu meelest "On palju asju, mida te tahaks Ameerikast kaasa võtta ja laps ei ole üks neist." Mind ajas nii naerma, eks mu oma pere saab aru, miks.. : )

Meie grupp on nii-öelda roosa grupp, neiud, kes lähevad New Yorki, New Jerseysse, Bostonisse või Kennedysse. 66 tüdrukut kokku. Täna oli grupijuhil väike mäng, et tema nimetab riigi ja selle riigi neiu/neiud tõusevad püsti. Kokku pidi programmil olema 60 erinevat riiki. Üllatus-üllatus, esimesena ütles ta Eesti. Ja siis ma seal seisin üksinda, kõik 65 tüdrukut minu poole vaatamas ja naeratasin ja lehvitasin ja tegin kniksu kah. Veidi hirmutav oli, kõik plaksutasid ka, nagu ma oleks miski staar või säärane. Meie grupis on 1 eestlane, 1 tšehhitar, 1 kanadalane, 1 prantslane, 3 lõuna-aafrika vabariigist (kusjuures neist 2 on valged), 7 tailast (kellest 2 on kahtlaselt meeste moodi) ning muidugi 16 sakslast. Teiste rahvuste tegelasi ei jõudnud ära lugeda ja kirja panna, muidu on neid veel hollandist, brasiiliast, kolumbiast.. Austraaliast, Rootsist, Poolast, Soomest, Iisraelist, Hiinast ja nii edasi, kahjuks ei ole kõik meeles, kuid kirju seltskond sellegi poolest.

Loengu raames oli meil "True-time," mis tähendas, et organisaator küsis küsimusi ja meie pidime ausalt vastama. Kõigepealt küsis ta, kas keegi tuli kavatsusega ameeriklasega abielluda. Austraaliast pärit Gemma (Tsemma) teatas, et tema tuli, see oli nii naljakas hetk. Järgmisel hetkel küsiti, kas keegi lubas kodust lahkudes, et ta EI ABIELLU Ameerikas? Käe tõstis 48 tüdrukut. Mina nende hulgas. Haahaa, tervitan siinkohal oma perekonda. Uuesti.

Lisaks uurisime-tutvusime erinevate riikide teretamisega. Tailased rääkisid, kuidas nemad panevad käe peopesad kokku ja olenevalt inimestest asetavad pöidlad näole, mõnikord vastu nina, teinekord vastu lõuga. Brasiillased teevad kaks musi, iisraelis tehakse kolm musi, lõuna-aafrika vabariigis tehti ka mingeid trikke. Mina ütlesin, et no me heal juhul ütleme tere, ärimehed ulatavad käe ka ja väga head sõbrad kallistavad. Lõpuks küsis organisaator, kuidas me kavatseme oma perega kohtudes käituda: "Kas annate 3 musi, 2 musi, panete peopesad kokku või hõikate kaugelt üle toa lihtsalt tere?" Lause viimane osa käis rängalt eestlaste pihta. Haaha!

Loeng lõppes 19.00. Kõht juba tegi häält ja meil oli Pizza dinner. Oehh.. Pakuti pizzat, mitut erinevat ning sai ise Caesari salatit kokku ehitada (mu lemmik salat), pakuti küpsiseid ja coca-colat. Eranditeta. No mis siis ikka, tuli juua. Minu meelest pole see siin üldse coca maitsega, hoopis mingi magus läila, vähema gaasidega jne.. Pizzatükid võtsin mingid eriti väiksed, Caesari salatit võtsin mõnuga. Tundub, et keha ikka tahab värskeid asju, need igasugused saiad käivad juba närvidele.

pizzade valik

Küpsised - M&M kommidega olid mu lemmikud.
Kui õhtusöök läbi sai, käisin korraks toast läbi, panin oma materjalid ära ning kohtusime Hannaga all. Hanna ja tema mehhiko kambaga. Viis või kuus tüdrukut, kõik mehhikost pärit, ülisõbralikud, ülinaljakad ja väga lahedad inimesed. Käisime kõik koos Stamford Town Hallis shoppamas, veidi kiirustamine oli, kuna kell üheksa pandi kinni ja me kaheksa ajal alles jõudsime, aga sain vähemalt mõned asjad, mis mul puudu olid. Nüüd mõnda asja veel vaja ja siis võib täitsa rahulikult olla.

Esimesena tutvusin kurikuulsa poega "21," mis vist on USAs päris tegija pood. Täis igasugu nänni ja lahedaid riideid noortele, nägin mitu ilusat asja, aga mõtlesin praegu pigem praktiliselt kui emotsionaalselt ning jätsin kõik asjad ostmata. Muide, see ameeriklaste süsteem, et "jou-panen-hinnasildile-4.50-aga-maksa-kassas-4.79" hakkab mind juba närvi ajama. Ma loodan, et ma harjun sellega varsti ära, sest hetkel on mu rahakott lihtsalt paksult sente täis. Ja isegi hoolimata Kelly püüdlustest mulle sente õpetada, ei saa ma endiselt midagi aru. 25-sendise vähemalt tunnen ära, hea seegi. 

Käisin veel mõnes väikses poes ja kui lõpuks H&M'i läksin (mis peaks ju eestlaste lemmikpood olema), nägin juba kolmandas poes, et teksad maksavad 10 dollarit. Leidsin ühed imeilusad, täiesti tavalised ja lausa lust oli neid jalga pannes avastada, et minu number, jalas ilusad ning mul kaasas ainult üks paar teksasid, mis tähendab, et neid peaaegu nagu oligi vaja. No olge nüüd, kümme dollarit.. Naljanumber.

Ja minu täna hommikune katastroofne avastus, et mul pole ripsmetušši kaasas ning lõunane ema kinnitus, et see tõepoolest ongi kodus kapi peal, sain aru, et see tuleb täna KINDLASTI ära osta. Viimasel ajal olen hakanud mineraalkosmeetikat armastama, tänu Triinule, kes mulle sünnipäevaks paar asja kinkis ning leidsin ka BareMineralsi poe, kus teenindaja lahkelt värvis mu ripsmed ära ja soovitas erinevaid asju ning valisin lõpuks veekindla, nii loomuliku ja nii hea ripsmeka, et olin ise rahul. Maksis 18 dollarit. Ütleme nii, et mitte just kõige odavam, aga mitte ka kallis ja arvestades, et see on kasulik meik. Jah, võib küll rahul olla. 

Kaubanduskeskuste korrused, täna esimesest uksest kaugemale ei jõudnud

Miski hängimise hall keskuses

Lõpuks jõudsin poole kümne ajal hotelli tagasi, nägin, et mu toakaaslased magavad. Hannal on tunduvalt aktiivsemad ja ägedamad toakaaslased, nendega on kohe lausa fun. Kuna ma siis aga ei saanud oma kohvrit tagurpidi pöörama hakata (sest nagu tule põlema panin, hakkas üks neiu mu peale karjuma), et kõiki ujumiseks vajalikke asju üles leida, jäi kahjuks täna minemata. Vast saan homme õhtul käidud, kui teised New Yorgis on.

Panen siia lõppu veel pildi toidust, mida aasia tüübid söövad hommikuks, lõunaks, õhtuks ja vahepeale kah.. Uskumatud tegelased. Ja väikse pildi minust, et tõestuseks - ma tegelikult ka olen siin, ei võta ainult netist pilte.
Aasia tüüpide lemmiksöök

Ja mina : )

Yay, mulle hakkab siin isegi natukene juba meeldima. Tahaks juba pere juurde ja New Yorki, see väike Stamford ei ole kohe üldse minu jaoks. Niisiis, teine päev läbi ja homme jälle :)

9 kommentaari:

  1. Ei ole see Stamford midagi nii väike :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma mõtlen linna peale, kuhu ma elama lähen, siis on ikka :D

      Tegelikult ilmselt asi sellest, et omapäi kuskile kaugele minna ei julge ja siis tundubki, et on hotell ja mall, kõik. Great success :D

      Kustuta
  2. Anonüümne8/8/12 05:26

    Väga lahe ja pikk postitus. Nii huvitav oli lugeda jälle! Kahju, et sul ujumas jäi käimata. Nõme, et too tüdruk su peale karjuma hakkas. Kas teil on tõesti pool kümme juba öörahu?

    Toidud on seal tõesti harjumatud, aga lõunasöök ja õhtusöök paistsid päris head siiski.

    See tops on väga Starbucksi topsi moodi.

    Mis nõu teile anti siis, et kuidas tervitama peab peret? Ma ütleks vist lihtsalt tere ja küsiks kuidas läheb. Võib-olla annaks terekäe ka. Hakkasin juba muretsema, et äkki ameeriklased ei pea seda piisavalt sõbralikuks.

    Ma mõtlesin veel küsida, et kas sa ostsid Euroopa-USA adaptri juba Eestis olles ära? Kust sa leidsid selle? Ma lähen varsti Tallinnasse ja mõtlesin ka osta.

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei olegi meil sellist asja nagu öörahu, aga millegi pärast nad kogu aeg magavad. Nagu on siesta, nad magavad, saavad tunnid läbi, nad magavad. Selles mõttes natukene kahju. Ja eriti nagu ei suhtle ka, tunduvad natuke kauged inimesed minu jaoks.

      Topsik vist ongi Starbucksi oma, siin antakse selle kohvi ka, aga ma kohvi ei joo, et ju siis Starbucks toetab hotelli või mina ei tea. Ja toidud ongi head, lihtsalt kuidagi nii valed minu jaoks, ei ole harjunud nii palju igasugust jama endale sisse ajama 3x päevas.

      Pere tervitamiseks öeldi, et käituksime nii nagu sisetunne ütleb. Kui on selline tunne, et "OOOOOOO MA ARMASTAN NEID," siis tuleb joosta ja kallistada, aga kui on tunne, et tutvud alles uute inimestega, piisab käepigistusest või lehvitamisest. Rõhutati, et pere kardab samamoodi ja mõtleb praegu sarnastele asjadele. Et ei ole sellist asja, kas liiga sõbralik või liiga külm, pigem just, et kuidas ise tunned. Eks see oleneb sellest ka, kus perega kohtuda, mida kohtun hotellis, siis on kõik teised ümberringi ja sellist piinlikku privaatset vaikset hetke ei tohiks tekkida :)

      Adaptri ostsin Eestist ära jah, sest ma polnud kindel, kas ja millal siin poodi saan. See vist oli üks parimaid otsuseid mu elus, kuna siin poes ma polegi seda näinud, ei oskakski kuskile otsima minna ja vaja läks seda kohe saabumise õhtul. Ostsin Järve keskuses asuvast Oomipoest, kuhu läksin seda kindlalt saama, sest Liis ostis samuti Oomipoest. Sain poe viimase, maksis 1.20 eurot, seega ei saa lubada, et nad uusi tellinud on vms. Muidu nägin seda veel ka OnOffis, seal oli siuke suurem ja fancym adapter, see maksis 14 eurot. Mina ei raatsinud osta.

      Kustuta
  3. Anonüümne8/8/12 06:32

    Väga hästi kirjutad, so far so good :)

    VastaKustuta
  4. Väga fun on su juttu lugeda. Loodetavasti jätkad - oleme su tegemiste ja muu ameerika oluga siis hästi kursis:)
    Jõudu sulle ja loodetavasti on su pere sama rõõmsameelne nagu sa ise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anna endast parima ikka jätkamiseks, endal ka mõnus päeva jooksul asju meelde jätta, et siis need õhtul kõik rõõmsalt kirja panna :)

      Nii palju kui perega praegu suhtlesin, tundusid küll sama rõõmsad olema, loodame, et siis nii on. :)

      Aitäh :)

      Kustuta
  5. 1) mul megahea meel, et sa nii tihti kirjutad. Mul töö pärats närvid läbi, lohutav on sinust lugeda.
    2) appi, mis "söögid".. ameerika hakkabki kohale vist jõudma. Loodan, et oma peres saad juba Itaalia toite jne :)
    3) iphone 4s ??? Vapšeeee, nii lahe :)) Kuigi jah, sams nagu rohkem migni kuradi altkäemaks.. :// et umebs tee pls ületunde, cmon me andsime sulle ju iphone'i..
    Aga miks sina ei saa nud kingitust??Nii ebaaus, nad oleksid ju võinud siis varem saata vms? Äkki sa saad siis, kui kohale jõuad? Ma hullult põnevusega lugesin,et noh, mis sa said :D
    4)Nii armas, et "Eesti" esimesena öeldi ja said särada :D
    5)LAV-i inimesed ongi enamus ju valged. Seal on siiani 60ndatest segregatsioonipoliitika, nii et musti pmst ei lasta isegi valitsusse, poliitikasse, parematele töökohtadele jne. OM-le lastakse enamasti ka ainult valgeid. Aga kuuldes sõna "aafrika" mõtled ikka muidugi neegri peale :D
    6)mulle nii meeldis su kakaotops.. see on selle sama firma termotops, mis mul katki läks. starbuckss mmmm :)
    7)Mineraalmeik on tõesti väärt investeering. Ja selle sama ripsmeka eest küsitakse Eestis tõenäoliselt u 30 dollarit vms :)
    8) MA IGATSEN SIND TOHUTULT.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 1) annan endast parima, endale ju ka meeldib tähelepanu :D
      2) Täna tuli vähe parem toit, uues sissekandes näitan, olin nii rõõmus. Ja peres saan kindlasti vähe normaalsemaid asju.
      3) Ma ise mõtlesin ka selle altkäemaksu peale, et kuulge-kuulge, nii ei käi. Samas, no suht lahe ju. Võib-olla saan jah kodus, ma ei oska öelda, Liis vähemalt saatis mulle koju paki, yay! Miski ootab mind.
      5) Eks see suht nii ongi, et kui aafrika, siis ouu.. miks Sa valge oled? :D
      7) Ma ise arvasin alguses, et ma kuulsin valesti, et mitte nineteen vaid ninety, pärast ütles üle, et ikka 19 ja täna soodukas ja saab 18ga.
      8) Ära üldse räägi.

      (L)

      Kustuta