esmaspäev, 13. august 2012

Nädal täis

Täna sai siis nädal Ameerika elu täis. Ma ei oskagi öelda, kohati tundub, et see aeg on väga kiiresti läinud, teistpidi jälle tundub, et venib nagu tigu. Oleneb, mis vaatenurgast vaadata.

Eile õhtul ootasin oma pere koju, pidid saabuma 7-8 ajal, aga saabusid alles 10 ajal. Olin veidi nukker, kuna ma pidin neid ootama ja ma olin väga väsinud + ma teadsin, et pean täna hommikul vara ärkama. Minu meelt lahutas Harry Potter, sest mingil kanalil oli Harry Potteri õhtu ja näitas järjest kõiki filme. Kuuenda poole pealt läksin magama lõpuks. Ei tea, kas oleks seitsmes ka tulnud veel otsa või mitte, kell oli ju üpris palju.

Igal juhul, kui mu pere lõpuks saabus, kadusin oma konkusse väga kiiresti ja magama jäin veel topelt kiiresti. Täna hommikul oli ärkamine ikka meeletult raske. Vaatasin kella, kui see näitas 5.23 ja järgmisel hetkel kell helises. Äratus oli pandud 6.10. Mõtlesin omaette, et oh kamoon, ma ju alles vaatasin kella ja oli ju nii palju aega...

Hommikul ärgata on selles mõttes hea, et Eestis on siis kell normaalne ja kõik mu sõbrad on netis olemas. Niimoodi saab une päris mõnusalt silmast ära pühkida, kohe jutustama hakates. 6.30 olin kenasti üleval, nii nagu me eile kokku leppisime ja ainus, keda nägin, oli Giovanna. Selgus, et kuna perekond õhtul hilja saabus, olid lapsed väga väsinud ja magasid mõnuga. Sain rahulikult üles ärgata ning me Giovannaga saime mõningaid asju arutada, mis minule muret tegid.

Stefano ärkas umbes kaheksa ajal, kaksikud ärkasid alles pool üheksa. Wow! Niisiis alustasin oma tööga, vahetasin Lucia mähkmeid (hostema võttis teise kaksiku), panin puhtad riided selga ja siis alla sööma. Tegin neile putru. Putru ameerika moodi. Ehk piim - hunnik pulbrit - kokku segada ja valmis. Pudrust endast polnud haisugi. Kui ma paki pealt lugesin, tundus aga, et on päris asjalik kraam, lihtsalt beebide jaoks püreeks tehtud, et nad midagi kurku ei tõmbaks.

Edasi me mängisime pisut ja vahepeal sai veel mähkmeid vahetada ning kella 11 ajal tulid meile külla Lori, Ivi (nime kirjutamises kindel pole, aga nii teda kutsuti) ja Orlando. Viimane oli alles üsna väike beebi ja ta nägi välja täpselt nagu Orlando Bloom, siuke rosinasilm ja armsake. Ivi nägi välja nagu naissoost Mowgli - tal olid mustad-tume pruunid juuksed, need olid veidi mängimisest sassis, ta nahk oli pruunim kui tavaliselt ja sellise natuke määrdunud välimusega (ei oska kirjeldada, aga Mowglil oli samasugune) ning ta oli superarmas.

Vahepeal oli söögiaeg, mille ajal Lulu (niimoodi nad kutsuvad Luciat) ära vajus lihtsalt ning me sõime kõik koos natuke hiljem lõunat. Lõunasöök oli vägev, mulle meeldis. Neil on siin mingi masin, mis teeb ahjusaia nii-öelda, peaaegu nagu meie röstsai, aga ei ole ka päris. Igal juhul oli selle masinaga tehtud saiad, mille vahel oli pesto kaste (roheline), mozzarella juust, tomat ja mingi roheline asi ka (basiilik tundub loogiline olevat). Lisaks siis värske salat, kus oli tomat, roheline mingi värk (seekord ei tea nime, neil on meeletult palju neid rohelisi asju) ja avokaado, mis mulle üldse ei maitsenud, aga vähemalt esimest korda proovitud. Lisaks oli salatil siis veel õli ja maitseained. No imehea, mulle nii nii nii maitses.

Mingi hetk, kui kõik lapsed olid tiiru magamisel ära teinud, otsustasime jalutama minna. Jäätist otsima. Esialgu jalutasime juba mulle mööda tuttavat teed Forest Avenuele, kus jäätisekohvik oli kinni ning me pidime edasi jalutama Dunkin Donutsisse, kust saime head jäätist - mina valisin piparmündi jäätise šokolaadi tükkidega (Itaalias kutsuti seda After Eight jäätiseks). Lapsed muidugi korraldasid paraja segaduse, selline tunne oli, et pool kohvikut on meie jäätist täis. LÕPUKS siis hakkasime mingi poole viie ajal kodu poole jalutama ja koju jõudsime lõpuks pool kuus. Väga normaalne aeg kilomeetri jalutamiseks. Mina kärutasin kaksikute käruga, jättes Giovannale võimaluse oma sõbrannaga lobiseda.

Kodu juures võttis Giovanna Fifi kärust välja ja hops, neiu oksendas kõik täis. Mitte nii, nagu lapsed tavaliselt oksendavad, vaid ikka kogu täiega. Mitu korda, kogu päevasöögi välja. Teda oli nii raske kuidagi vaadata, ta ei saanud ise arugi, mis toimub, kõik lihtsalt tuli välja. 10 minutit hiljem oli pliks täiesti okei. Imelikud olendid need lapsed. Igal juhul, kuna siis vanker sai ka pihta, ja Giovanna läks tuppa teda tohterdama, tegelesin selle pesuga. Sain päris hästi hakkama, olin endaga rahul. Sain kärugi autosse ära pandud, auto kinnigi ja lõpuks tuppa.

Toas jätsime me hüvasti külalistega, kes läksid koju ning umbes 10 minutit hiljem astus Joe uksest sisse. Ma täpselt ei saanudki aru, miks, aga millegi pärast oli Joe täna tööl. Võib-olla tal siis ei ole puhkus septembrini. Giovanna hakkas õhtusööki tegema ja mina pidin tegema kiluleibasid (sest mu ema juba kurjustas, et leib läheb pahaks, kui me seda ära ei söö). Tegemisel selgus aga tõsiasi, et majas pole võid. Niisiis pärast minu mitu korda selgitamist, et või ON oluline ja ilma selleta ei saa ma leibasid teha, läks Joe poodi.

Kui ta saabus, lõpetasin mina oma leibade tegemise, Giovanna lõpetas pasta tegemisega ning me saime lauda istuda. Pasta oli taas kord mingi rohelise kraamiga, ei maitsenud mulle, andsin Gabbyle, hehee. Gabby armastab mind. Ahjaa, ma andsin Gabbyle kilu ka, see maitses talle. Pasta koos juustuga maitses mulle ka ning lõpuks oli siis aeg asuda kilude kallale. Minu jaoks oli see nii põnev hetk. Giovannale väga maitses, nii kilu kui ka leib. Ilmselt leiva parim maitse jäi saamata, sest kilu on juba nii soolane. Kuigi, küsimus või õigemini tähelepanek, et leivas on midagi õlle sarnast (ma arvan, et see on see maltoosa vist, kui ma nüüd õigesti tean), jättis mulje, et ta ikka tundis leiva maitset ka. Kilu meeldis talle väga.

Natuke hiljem hakkas Joe sööma ja see oli päris naljakas. Ta võttis ampsu ära ja siis hakkas Stefano nutma ja Joe pakkus kohe, et ta paneb talle Lottet (niisiis koos tänase esimese vaatamisega on meil kolme päeva peale kaheksa korda vaatamist). Järgmisel hetkel läks ta õlut võtma. Ja alles siis julges tunnistada, et talle ei maitse see. Hahaha, ma lohutasin teda, et väga paljudele eestlastele ka ei maitse (siinkohal tervitused Kristole, kes mulle öääkkii kordas, kui ütlesin, et puhastan kilu) ning ta imestas väga, et mulle maitseb. Giovanna oli veidi kuri, humoorikalt, ütles, et Joe ei oska Eesti kala hinnata.

Igal juhul olin ma õhtusöögi ajal juba veidi jutukam, tundus, et see meeldis neile ja ma ise sain ka kuidagi järsku üle sellest "mõtlen-eesti-keeles-ütlen-inglise-keeles" staadiumist, et kogu tekst tuli ludinal, ilma, et ma oleks kordagi mõelnud eesti keeles, kuidas ma peaks seda ütlema. See oli hea tunne.

Pärast õhtusööki tulin ma oma tuppa ära, mõtlesin, et lähen vara magama ja muud säärast, aga siis tuli Giovanna korraks siia ja küsis, kas on okei, kui me 21.30, kui teised magama lähevad, räägime. Huhh, ma olin veidi närvis ja mures sellepärast. Lubatud kellaajal nad tulidki, koos Joega. Okei, mu ärevus kasvas veelgi, ma olin ikka jumala närvis, hetkega hakkas nii palav ja imelik. Vestluse sisu ja point jääb meie vahele, aga igal juhul see ei meeldinud mulle üldse.

Tänane blogi on ilma piltideta, sest ma avastasin hommikul, et akud on tühjad ja need laadisid kodus ning mul polnud fotokat kaasas. Midagi erilist poleks olnud pildistada vist nagu nii. :)

4 kommentaari:

  1. Millal teil see icebreak lõpuks toimub? :D Mõlemad osapooled tunduvad nii pinges olevat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei teagi, eks mingil määral ikka on pinges ka, kui uude kohta tööle lähed, on ju ka alguses selline olukord. :) Meil pole probleeme suhtlemisega, teeme nalja ja nii, aga tõsistel teemadel rääkimine on ikka tõsine veel jamh. :)

      Kustuta
  2. Anonüümne14/8/12 12:44

    Väga äge blogi ning edu sulle seal!!
    aga tahtsin küsida, et kas sa oskad inglise keelt väga hästi? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh.

      Praegusel hetkel oskan kindlasti paremini kui nädal tagasi. Keegi küsis mult varem ka, kuidas ma hakkama saan ja mis hinne nt koolis oli ja tuleb tunnistada, et gümnaasiumis oli inglise keel sulaselge 3. Kooli inglise keel ja päris elus kasutatav inglise keel on aga minu meelest täiesti erinevad, isegi kui lähevad ajavormid sassi, nad aitavad, kui ei tule sõna meelde, nad aitavad. Praegu tunnen end palju kindlamana, esimestel päevadel orientatsioonil eelistasin pigem tasa olla.

      Kustuta