kolmapäev, 8. august 2012

Kolmas päev Ameerikas - up and down

Minu kolmas päev Ameerikas hakkab jälle läbi saama. Tänane päev oli emotsionaalses mõttes väga mitmekesine ning sai nii pisaraid kui ka naeru. Kõigest lähemalt allpool.

Hommikune äratus oli kell 7. Helises taas kord äratus, panin kinni, panin tule põlema. Prantslane põrnitses mind vihaselt ja pani tule kustu. Ma läksin nii närvi, et kes ta pagan omast arust on, et ta niimoodi teeb. Täielik egotsenter, keegi teine ei tohi midagi muud teha, mida tema tahab. Niisiis olin ääretult vihane, ootasin 45 minutit, et ta vannitoast välja tuleks, et ma saaks kaks minutit hambaid pesta ja sööma minna.

Vot just nii puhtana hoiab tore prantslane meie vannituba. Kõik tema asjad.
Jõudsin alla, ja elasin kogu oma viha välja ehk siis vaene Hanna pidi mu muret kuulama ja mulle toeks olema. Õnneks piisas sellest, et ma sain eesti keeles mõelda ja öelda, mis mulle ei meeldi ja mis närvi ajab. Aitäh Sulle, Hanna, et ära kuulasid mu.

Tänase hommiku põhisündmus oli Mariela sünnipäev, neiu Mehhikost, ülitore, ülisõbralik ja me laulsime talle terve lauaga, iga üks omas keeles ja viimase "Happy Birthday" kõik koos inglise keeles. Väga lahe oli, pärast terve saal plaksutas ja Mariana oli väga rõõmus. Üks teine mehhiklane tõi talle bageli küünlaga, niisiis sai ta ka veel oma soovid ära soovida.

Sünnipäeva bagel
Pärast hommikusööki algasid loengud, mis kestsid täna põhimõtteliselt non-stop õhtuni välja. Alustasime "Child care Traininguga," turvalisuse ja meedia kohta. Sõna meedia meeldis mulle väga, kahjuks tulemus oli natukene kesisem, meediast eriti ei olnudki juttu. Ohutuse poole pealt oli väga huvitav jutt sellest, kuidas Ameerikas on 50 miljonit last, igal aastal varastatakse neist 4600 ja koju tagasi jõuavad ainult 150. Varastatakse peamiselt alla 12-aastaseid lapsi. Räägiti ka sellest, et last ei tohi IIALGI üksinda autosse jätta, mida ma natukene juba olin kuulnud, aga ootasin, et kindlasti on mingid erandid. No ei. Isegi bensiinijaama tankima minnes, olles autost paari meetri kaugusel, olen autost liiga kaugel ja see on SUUR EI.

Vahepeal 10 minutit pausi ja läks edasi suure hurraaga Red Cross Training, mis siis kujutas endast esmaabikursust. Olin terve aja üsna passiivne olnud, kuna hommikune halb olukord oli hinges ja see-tõttu olin kuidagi eriti kurb ja nukker ning tahtsin ainult sõprade ja perega rääkida, mitte tundides olla. Igal juhul, meil oli siis elustamise nukuke seal ja teda kutsuti Justin Bieberiks. Kes kukkus kontserdil kokku. Kui elustati last, öeldi, et tema on "baby-Bieber." See pani mu naerma küll, hahaaa. Muu osa märkimisväärne ei ole, esmaabi nagu esmaabi ikka.

Pärast seda sai lõpuks süüa! Yay! Ja söök oli lõpuks ometi normaalne. Pakuti riisi-kartulit-kana ja värsket salatit ning puuvilja. Oi-oi kui mõnus oli igasugusele kiirele ja mõttetule toidule vahele midagi niii head saada. Isegi coca-cola hakkas maitsema, kui toit hea oli.



Söögile järgnes siis loengu jätk hommikusele, kus lisaks rääkisime telekast, sealt tulevast programmist ja limiitidest lastel. Mõni tüdruk teadis väga täpselt, kui kaua tema peres lapsed telekat vaadata võivad. Mina ei ole sellega veel kursis, kuid ilmselt tüdrukud veel ei vaatagi ning Stefano on ka küllalt pisike, et võib-olla ei lubata tal ka veel vaadata. Ameerikas muideks, on arstid määranud nii-öelda soovitusvanuse, milleks on 2-aastat, enne mida ei tohiks lastele telekat näidata. Rääkisime veel multifilmidest, mis vanustele sobilikud. "PowerRangers" on väidetavalt üldse mittesoovitatav multikas, kuna see on ulmekas, Simpsoneid ei soovitata lastele, sobilik vanus on alates 7st, müüdimurdjad on 9+, kuna lapsed ei saa aru, mida nad murda üritavad (saate eesmärk on siis võtta mingi fakt, ja uurida, kas see on tõsi või mitte, näiteks a la, kas inimene ikka läheb hulluks, kui talle veetilgad aeglaselt pähe sajavad).

Sellele loengule järgnes kohe otsa esmaabi teine pool. Ehk siis tõestus, et mu ema on asjadest väga valesti aru saanud, et me ainult siestatame ja magame - me ikka õpime kah. Rääkisime näiteks puukentsefaliidist. Kuidas see inglise keeles oli, läks juba meelest ära. Igal juhul, mis minu jaoks oli suur müsteerium, oli see, et mõni ei olnud kuulnudki, kes puuk on. Uurisid vihikust pilti ja mina olin nagu elav vikipeedia, seletasin, et meil on puugid ikka täitsa normaalsed tegelased, imelik oleks, kui Sul terve elu jooksul poleks ühtegi puuki olnud. Wooow! Minu jaoks veelgi üllatavam oli see, et Ameerika seadused ei keela roolis helistamist ja sõnumite kirjutamist. Mis asja? Siukse liikluse juures? Segased.

LÕPUKS said kõik loengud läbi ja mul oli tühjaks pigistatud sidruni tunne. Tulin oma tuppa ja nägin, et mu toakaaslased ei läinud ka New Yorki tuurile. Ahastus tuli peale. Surusin siis oma viha alla ja me saime täitsa normaalselt suheldud. Ei tea, kas Prantsusmaal ongi normaalne hommikul inimese peale karjuda ja õhtul täiega semujuttu ajada?! Õnneks lahkusid nad üsna pea, läksid jõusaali. Kusjuures, prantslane ei läinud tuurile, kuigi ta pere maksis selle eest, sest ta oli väsinud. Paistis suht välja see väsimus, olgem ausad.

Mina sain veel ruttu Egertiga rääkida ning tegime Allariga (mu sugulane, kellega me koos elasime pea aasta) kiire Skype'i kõne, täitsa tore oli eesti keeles rääkida. Ma mainin siis ära, et hoolimata sellest, et siin on üks eestlane veel, oleme me erinevates gruppides ning teeme erinevaid asju, teoreetiliselt me saamegi kokku ainult söögiajal. Ülejäänud aja on siis täiesti inglise keel. Ja see jooksutab aju ikka väga kokku.

Natuke pärast kuute läksin välja, süüa meile vist täna õhtul ei antud või mina vähemalt ei leidnud, kus oleks pidanud antama, seega lootsin siis Reelika peale. Reelika on eestlane, kes elab Stamfordis, linnas, kus mina praegu peatun ja leppisime juba ammu kokku, et kindlasti saame tuttavaks ja ta tutvustab linna ja elu mulle, niisiis seadsingi täna sammud Malli (kaubanduskeskus siin), ja kohtusime. Kurtsin ära, mis asju mul vaja läheb ja ta ütles, et oleme pisut vales kohas, aga vahetame keskust ja saangi asjad kätte.

Väike iroonia eestlastele - vaadake, ühtegi bussirada pole! 
Kõige pealt jalutasime me mööda mingeid iks-tänavaid ühte poodi, mille nime ma ei mäleta, mis oli nii suur nagu mõni meie ladu ja seal oli tõõõõeepoolest kõike. Mu silmad läksid särama, kui ma seda nägin. Kinnitasin endale, et mul on ju list, mida mul vaja on, peame listist kinni. Reelika näitas mulle pidžaama osakonda ja oehh.. mu süda jäi sinna. Mu ema teab, et igakord, kui me välismaal käime, hangin ma endale pidžaamasid juurde, need on välismaal nii kiftid. Ja kuna ma enda lühikesed püksid kogemata ära rikkusin, oli mul põhjust ju ometigi uued osta. Ja sain imearmsa komplekti, püksid on halli värvi valgete täppidega ja pehmest materjalist, nagu samet (Kelly, help, mis materjal see on?) ja roosa paelaga ja pluus on valge ja kirjadega, aga nii pime on, et kirju praegu ei näe. Hinda ka ei mäleta, võib-olla oli 10 dollarit. Ilmselt väga rohkem ei olnud, mul allergia osta kallimaid asju kui 10 dollarit, haahaa. Kuna ma proovima ei viitsinud minna, võtsin umbes suuruse ja kurtsin siis Reelikale, et ei tea, mis teen, kui väike on. Reelika naeris mu üle veidi ja ütles, et siin võib 30 päeva jooksul KÕIK tagasi tuua ja saab raha ka tagasi, ei peagi midagi muud valima. Sellega võib vist ära harjuda.

Edasi me üritasime mulle püksivööd osta. Aru ma ei saa, ameeriklased on ikka julmalt paksud, aga vööd teevad ikka siuksed, et ei lähe mul isegi piha peal ümber. Huumorikool. Valget vööd ei olnud, ostsin siis musta, kuna mu püksid lihtsalt vajuvad alla. Soki osakonnast leidsin puma sokid, 6 paari karbis ja 7.99 dollarit. Egert ilmselt läheb marukadedaks, kui kuuleb, kui palju siin firmasokid maksavad. Õnneks nike'i omasid ei märganud, muidu oleksin vist kohe ostnud ja saatnud :)

Kuna ma aga kella ei saanud ja ma olin väga nukker, läksime Targetisse. Poodi, kus on kõike ja palju ja odavalt. Ja mu list saigi täidetud - sain omale käekella, VÄGA ilusa. Kusjuures, siin on komme käekellasid no nii kõvasti karbi külge panna, et tee, mis tahad, aga käe peale proovida ei saa. Reelika näitas veidi jõudu ja saingi proovitud.

Kell oli mu kõige kallim ost, maksis vist 13 või 15 dollarit. Kuna mul aga ei olnud seda ja siin võib mobiililt kella vaatamisega hulluks minna, on kõik okei. Pärast kella leidmist oli veel viimane asi mul leida lahtised jalanõud, siis läks list lukku. Otsisime ja otsisime, lõpuks leidsime. Hästi armsad plätud, paeltega ja puha, maksid 7.50 dollarit. Jaa, need hinnad on paradiis.

Pärast mu kõikide asjade ostmist läksime tagasi algusesse, võtsime parklast Reelika auto. Parkla on siin omaette nali. Iga auto ees on post ja siis libistad sendid posti sisse ja aeg hakkab tiksuma. Kui tagasi tuled, näed, kui palju aega järgi on. Reelikal jäi täna lausa poolteist tundi üle, ta oli natukene kuri. Minu meelest oli aga see aparaat ülilahe.
Parkimisaparaat

Autoga sõitsime me mingisse toidupoodi, nime ei mäleta, aga mingi suur ja asjalik värk. Oi-oi-oi. See oli mu ainus emotsioon. Kõike oli palju, suurtes kogustes, hinnad just kõige odavamad ei olnud, aga viga ka polnud.  Ostsin oma esimese coca-cola Ameerikas. Maksis natuke üle dollari vist. Seal poes oli nii põnev, ma ei märganudki hinda. Ostsin veel piparmündi maitselised M&M kommid ja Snickersi šokolaadi, sest magusaisu oli ikka meeletu. Selle kolme päeva jooksul polnud põhimõtteliselt mitte midagi magusat saanud. Ära muidugi sõin ainult ühe mini-mini Snickersi šokolaadi. Meeletu isu, olgem ausad. Kassas läksime iseteenindusse, kus pidi ise läbi lööma ja sente panema ja maksma ja no nii põnev oli, Reelika vist oli suht masenduses, kui loll ma olen, ma olin nagu väike laps, NII PÕNEV.

CUPCAKES - ise osta ei julgenud, no naturaalsest asjast polnud midagi järgi, aga nii ilusad olid.

Need on koertemänguasjad. Hallooo, misasja???

Kogu riiuli vahe täis loomasööke - Reelika ütles, et ameeriklased armastavad oma koeri.

Miski väga šeff kaup koertele, oli külmkapis poes. Nagu jogurt vist. 
YAY, krõpsulett. 

Möllame iseteeninduskassas

Kui me toidupoe tiiruga lõpetanud olime ja ma kurtma hakkasin, et kõht on tühi, otsustas Reelika oma kodukanti ka mulle näidata. Sõitsime autoga tema juurde, ta võttis ühe söögikoha kaardi ning läksime sööma. Koha nimeks "Cosi," ja pakuti häid toite. Otsustasin Caesari salati võtta, sest no nii värske asja isu on, mingid pizzad-burksid ja asjad üldse ei lähe peale. Ja tellisin coca-cola ka. See vähemalt tekitab hea koduse tunde.

Söögikoht ise oli väga mõnus, seina peal olid ühe kunstniku pildid, mitte maalitud, vaid lõigatud ja kleebitud. Minu meelest väga lahe idee ja viitsimine. Kahjuks kunstniku nime ei taibanud üles kirjutada.

Saia taigen, nii lahe päts mu meelest

Toidunumbrid

Siin on märgitud pii, 3,14... jaa nii edasi. Ülilahe.

To be or not to be?


Mu coca-cola

Caesari salat, ja valge sai

Istusime tolles kohvikus umbes tunnikese. Lõpuks sõitsime tagasi, Reelika tõi mu hotelli ära ning läks ise koju. Väga mõnus õhtu oli, esiteks sellepärast, et eesti keelne (ja see meeldis ka Reelikale), teiseks sellepärast, et Reelika on kohalik ja nii oli väga mõnus ringi käia ja kolmandaks sellepärast, et seltskond oli super ja ma naersin põhimõtteliselt terve õhtu.

Ja nüüd väike eriteadeanne mu vanaemale ja vanaisale, kes, nagu ma kuulsin, väga minuga ühendust võtta tahavad. Helistamine ei ole väga kallis, aga see on üsna mõttetu. Kui ma hiljem Ameerika numbri saan, saate sinna helistada, aga see maksab 50 eurosenti minut. Teie jaoks. Minu jaoks on tasuta. Seega, rääkige ikka emaga ja kirjutage mulle siia kommentaaridesse, kui küsimusi on, sest helistamine lihtsalt ei tasu ära. Ja armas, et te minu peale mõtlete :)

Sellega täna lõpetan. Homme saan lõpuks pere juurde!! :)

7 kommentaari:

  1. Nüüd sa tead kuhu tulla kui eesti keele igatsus peale tuleb :)

    VastaKustuta
  2. Anonüümne9/8/12 05:08

    See prantslane tundub küll päris hull. Tunnen natuke kaasa tema host-perele, kui ta nende juures ka niimoodi käitub.
    Tartus on ka ühes Konsumis selline iseteeninduskassa.
    Ma sain ka endale adaptrid Oomipoest Tartust. Ostsin 2 tükki.
    Ma kavatsen oma vanaema-vanaisaga hakata aeg-ajalt Skype-s suhtlema. Siis saab rääkida ka.
    Sul vedas, et oli kohalik tuttav seal. Ei tea, kuidas sa muidu süüa oleksid saanud? :D Ma lähen igaljuhul New Yorki tuurile ka, sest see mu ainus võimalus New Yorki näha. Jagan kindlasti pilte ja muljeid. Ma loodan näha Madison Square Gardenit, kus Marilyn Monroe Kennedyle sünnipäevalaulu laulis ja muid selliseid ajaloost või raamatutest tuntud kohti.

    Tänan taas mõnusa pildirohke postituse eest. Nii hea oli lugeda jälle! Ootan põnevusega, et mis edasi saab ja sinu perega kohtumist.

    Kusjuures kingitustest - ma olen usinasti lugenud sellist blogi nagu aupairmom.com, kus host pered arutavad enda rõõme ja muresid au pairidega. Sealt ma lugesin, et näiteks Cultural Care agentuur soovitab peredel kooli mitte kingitusi saata, sest need au pairid, kes ilma jäävad, tunnevad ennast siis halvasti. Lisaks peavad au pairid selle kingituse pärast host pere juurde tagasi transportima ja võib-olla lennujaamamakse maksma. Seega soovitatakse, et kingitused antaks alles pere juurde saabumisel.

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma oma hostemale prantslaste kohta kurtsin, ütles ta, et ma üldse ei räägiks, et prantslased on ikka täitsa omaette. Tundub, et pole ma ainus, kellele nad ei meeldi.

      Tallinnas on ka selverites need kassad, aga kuidagi ei olnud nii äge, kui eile õhtune :D

      Ja minu vanaemal-vanaisal ei ole kahjuks Skype'i ja arvestades, et ma isegi emaga ei saanud heli paika, osutuks see nende jaoks ilmselt liiga keeruliseks.

      Aga süüa oleks saanud lihtsalt kaubanduskeskuse juurest, seal on söögikohti küll, probleemi ei ole. Mina just ei tahtnud sellepärast tuurile minna, et ma elan seal aasta aega ja see tuur oli väga selline hop on-off, kõik kiiruga läbi vaatamine ja arvasin, et see poleks see, mis mulle meeldiks.

      Ja kingituste koha pealt - eile just Reelikaga arutasime ka, et kamoon, ei suuda siis nüüd oodata kuni koju jõuab, et edasi lendajatel on nagu nii kilodega probleeme (ameerika siseselt on kohvrite mahud teised kui mujalt siia lennates) ning just see kurbus teistel, kes kinke ei saa. Aga ma uurin ka seda blogi, tundub huvitav. :)

      Kustuta
  3. Anonüümne9/8/12 05:12

    Aa ja sa kirjutasid, et ei saanud üldse magusat? Aga olid ju eelmisel päeval M&M kommidega küpsised, Coca-Cola ja täna ka Coca-Cola. :D

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küpsis oli üks amps ja coca-cola ei lähe küll magusa alla :D

      Kustuta
  4. 1) eeeeo mis mõttes nagu. eriti see vannituba veel. üksi elab seal v ??? oiblaa kus tahaks pauukuda temaga, sest nii ei tohi mu gerliga käituda!
    2)seoses lapsevargusetga.. täiesti harjumatu sellisest asjast muuseas rääkida. meie jaoks ikka nii erandkorraline jne.. vaesekesed.
    3) apppii ma tahan ka sellisesse poodi, kus on kõike. ja ma juba kujutan ette, kui ilusaid pidžaamasid sa leidsid :D Ja see materjl on VELUUR! wohooooo
    4)seoses koeramaiusega sügavkülmas: "treating your dog can't get any cooler " :D::D:DD täiesti priceless... americans..
    5)ja seda küll,et võiks kingitustega solidaarne olla, et saab siis kui jõuab kohale ja siis ei ole kurbus ega kadedust ja sellist asja ja neid lisakilosid , transportimist.. eriti kui tegemist on laste joonistuste ja kaisumõmmide ja kookidega :D
    6) oeh ma igatsen sind iga päevaga aina rohkem. aithä, et kirjutad ja pilte paned. ma nii õnnelik pärast pikka tööpäeva!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 1) mu isa oli ka kuri, et miks ma teda paika ei pannud, aga ma lasin ühest kõrvast sisse, teisest välja, väga mõttetu persoon mu jaoks.
      2) siin jaa kõik harjunud, jube
      3) vist tean, mida tunned :D

      Ma igatsen ka Sind, eriti pisiasju, mida praegu kuskilt ei saa :( <3

      Kustuta