pühapäev, 6. mai 2012

On jäänud vaid 92 päeva


Mulle on mitu sõpra teinud märkuse, et on mind bussis näinud, aga mina olen mingisse raamatusse väga süvenenud. Igal juhul on siis siin pilt raamatust, mis hetkel kogu mu tähelepanu hõivab. Tegemist on "Lonely Planet" kompanii kirjutatud raamat, mille mõte seisneb selles, et kõik kohad käiakse kolme inimese poolt läbi ja mitte ükski koht ei maksa neile mingi reklaami eest. Seega, kui koht on hea, nad ka kirjutavad nii ja kui koht on üdini halb, siis nad ka kirjutavad nii. Ääretult mõnus, aga kuna see on kohutavalt paks, siis selle lugemine võtab mul omajagu aega. Igal juhul on seal ära märgitud nii shopingu kohad, vaatamisväärsused kui ka tavalised erinevused USA ja Euroopa vahel ( a la pikkused, kaalud, ühikud, rahad jnejne ).

Täna vestlesime perekonnaga jälle Skype's. Pean kohe ära mainima, et üks ägedamaid leiutisi siin maailmas on Skype, tõsiselt. See oli meie teine pikem kõne, mis kokku lepitud ning kuigi ma terve päeva olin kuidagi ärevas olekus selle pärast, möödus tunni ajane kõne nii lihtsalt ja kergelt, ei kartnud üldse ja suhtlus oli hoopis teistsugusem kui eelmisel korral.

Alguses muidugi sai jälle nalja Giovanna tervituse üle, kui ta rõõmsalt hõikas "Good morning, Gerli!" See juba ajaski kogu suhtlusetõkke ümber, hakkasin kohe naerma ja ütlesin, et mul on ammu lõuna juba, kergelt õhtugi. Ta küsis ka uuesti kaastundlikult, kas ma nüüd olen lõpuks ometi endale ka ilusad ilmad saanud ja ma pidin aknast välja vaadates tõdema, et oh ei. Õues ladistas paduvihma.

Eelnevas sissekandes mainitud uuendused ehituse kohta olidki tõesed. Giovanna rääkis, et töömehed on hullud peast, muudkui ehitavad ja remondivad ja teevad igasugu uuendusi. Vastuseks mu vanemate hirmule seoses väikeste akendega, Giovanna ütles, et aknad vahetatakse remondi käigus ja need ehitatakse suureks. Värvi poolest pidi mu elamine jääma siiski heledaks, neil üldiselt on ka maja heledates toonides ja Giovanna meelest on see armas, tekitab rahulolu. Mingi hetk küsis ta, et kui pikk ma olen. Mind ajas väga muigama, sest point oli nende soovis teha alumine korrus kõrgemaks (viia põrand madalamale), aga ei saanud, kuna põhjavesi pidi juba vastu tulema ning ta muretses, kas ma mahun ära. Hetkel on basement'i kõrgus kaks ja pool meetrit. Hahahaha..

Mingi hetk lõpetas Stefano (perepoeg, kes saab juulis 3-aastaseks) söömise ja tuli ise minuga rääkima. Istus kohe ekraani ette, ajas Giovanna ära ja siis me rääkisime. Tuli välja, et tema lemmiksöök hommikuti on krõbinad, minul samuti, väga lahkelt lubas ta neid mulle ka anda, kui ma tulen. Lisaks rääkis ta mulle oma mänguasjadest, sellest, et talle meeldib pargis käia ja et ta ootab mind väga sinna. Temast oli küll pisut raske aru saada, aga ma väga püüdsin ja ta oli nii siiras ja armas, et see tahtis mul pisara silma võtta.

Kui Stefano etteaste oli läbi saanud, rääkisime Giovannaga veel, ta näitas mulle Luciat ja Filenat, kes on selle pere kaksikud, saavad oktoobris aastaseks, nad magasid põrandal. Noh, tegelikult selle lastemati peal, kus on need kõrinad jne, aga esimese hooga ma imestasin küll, miks nad seal on. Giovanna ütles, et mul on hea huumor.

Niisiis sain ma veel teada, et kui ma pere juurde jõuan, lähme me esimese asjana puhkusele. Mul ei jäänud selle koha nimi meelde, aga seal pidi olema väga ilus ja suur rand ning nad arvasid Josephiga, et meil võiks olla alguses aega omavahel tuttavaks saada ning et ma saaks harjuda suure-suure ameerikaga ja kõige uuega, ei peaks ma kohe alguses nii-öelda tööd alustama. Seda oli väga hea kuulda, eriti suur naeratus tuli ranna sõna peale.

Lisaks oli Giovanna uurinud mulle kõikide spordiklubide hinnad ja tingimused, mis neil ligidal on ning hoolimata minu esialgsest arusaamisest, et nende kodu ligidal on metroo, tuleb välja, et siiski pole ja igale poole kaugemale liikumiseks pean ma siiski kasutama autot. Kuna väga paljud inimesed on  minult küsinud, mis auto ma endale saan, küsisin seekord selle ka ära.

Autoks siis mingi taoline minivan, värvi unustasin küsimata. Igal juhul tegi Giovanna nalja, et ma saan sinna lausa kaheksa sõpra panna. Oujee, mitte, et mul seal ühtegi poleks.. Liisile lähen ilmselt sellega siis järgi. Hahaaha.

Lõpetuseks uuris Giovanna, et mis mul veel tänasel päeval plaanis on ja ütlesin, et hakkan süüa tegema. Ta kinnitas, et tal on hea meel seda kuulda, kuna talle meeldib ka süüa teha ja kui ta veel kuulis, et ma teen spagette bologonese kastmes (mis on itaalia toit ja Giovanna on itaaliast pärit), hakkas ta kohe uurima, kuidas ma seda teen. See oli tänase kõne ainus koht, kus mul mõistus kokku jooksis. Ta lubas, et saan neile seal kindlasti näidata, kuidas ma seda teen. Can't wait :)

8 kommentaari:

  1. Anonüümne7/5/12 09:13

    Sul ikka veab! Nii hästi hoolitsetakse sinu eest!

    "Lonely Planet" raamatute kohta ma ei teadnudki varem, kuigi olin seda nime kuulnud. Tekkis ise ka huvi lugeda nüüd. Huvitav, kas nad on Eestist ka kirjutanud ja mida nad kirjutasid.
    Ise olen olen läbi lugenud Epp Petrone "Minu Ameerika" raamatud ja Sirje Kiini "Kas Ameerika on olemas?". Viimane meeldis kõige rohkem. Räägib peamiselt Lõuna-Dakotast ja natuke Floridast, aga väga huvitav ja informatiivne.

    Ise saatsin dokumendid ära ja nüüd ootan vastust neilt. Profiil ka veel vaja lõpuni täita.

    Mari

    VastaKustuta
  2. Nad on jah ääretult sõbralikud, ja minu meelest on nii armas, et neile läheb korda isegi see, kas ma ilusat ilma nautida saan :)

    Raamatut Eesti kohta, kodulehel on infot, et Eestist on kirjutatud küll, aga mitte üksikut raamatut, a la ida-euroopaga koos või balti riikidena koos (http://shop.lonelyplanet.com/estonia/). Ma otseselt ei tahaks mingit raamatut Ameerika kohta lugeda, sest arvamused on erinevad ja ma mingeid eelarvamusi küll ei tahaks. See guide-book ongi sellepärast hea, et seal näed üht-teist, aga arvamust peale ei suruta.

    Dokumendid saatsid Eesti agentuuri või Londonisse? Kas vestlus on juba tehtud? :)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne10/5/12 07:51

    Eesti agentuuri saatsin dokumendid. Agentuurist saadavad nad need edasi kuhugi välismaale. Vestlus jah tehtud.

    Mari

    VastaKustuta
  4. Siis suurem osa on Sul juba ära tehtud. Londonist Sulle helistatakse ilmselt, täpsustakse midagi üle ja siis antakse peredele nähtavaks Su ankeet. Põnev aeg on ees! Edu valikute tegemisel ja anna kindlasti teada, kuidas läheb :)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne18/5/12 10:33

    Mul on nüüd profiil ka täidetud ja programmitasu makstud. USA pool vaatab täna või järgmise nädala alguseks mu profiili ja dokumendid üle. Ma lähen AuPairCare kaudu (OÜ Overseas Challenge on esindajaks Eesti poole peal) ja neil vist sellist Londoni kontorit ei ole. Mõtlen enda blogiga ka siis varsti algust teha.
    Mul on profiilist video puudu veel, aga seda saab hiljem lisada. Ma pole kunagi varem teinud videot ja võtan hoogu nüüd.

    Väga põnev on olnud see protsess siiani. Huviga ootan juba, et millised need Ameerika pered siis on, kes hakkavad minuga kontakti võtma ja kui kaua sellega aega läheb.

    Mari

    VastaKustuta
  6. Oo, ma millegi pärast mõtlesin kogu aeg, et Sa selle sama programmiga lähed, millega mina. Mina näiteks programmitasu veel maksnud ei ole, täpselt ei teagi, millal see makstakse, aga see on selle programmi pluss minu jaoks, et enne ei maksa ma midagi, kui põhimõtteliselt piletid käes ja minek.

    Video tegemine oli väga tore, mina ise nautisin seda väga. Olen mitu korda mõelnud seda ka siia üles panna, aga pole julgenud veel :D

    Põnevus kasvab veelgi nüüd, perekonnad on põnevad, aga siis kui pere leitud, tuleb siuke igavuseperiood ja päevade lugemine ja muu säärane. :) Igal juhul panen uuesti südamele, et ära vali peret asukoha järgi. Kui see tunne on õige, saad sellest aru. Näiteks Liis, kellest ma ka enne rääkinud olen, valis alles mingi sajanda pere, haaha (okei, tegelt vist oli 6-8 vms), enne kui õige leidis. Nii, et ära anna alla ja edu!

    VastaKustuta
  7. Anonüümne18/5/12 17:05

    Ma enda arvates ütlesin kõige esimeses kommentaaris, et lähen AuPairCare-ga. AuPairCare kuulutus oli kõige esimene, mis mulle üldse selle mineku idee pähe pani. Leidsin kuulutuse CVOnline portaalist. Siis uurisin veel teiste agentuuride kohta ka. Au Pair In America meeldis ka, aga seal oli tingimustes, et 200 tundi lapsehoidmiskogemust peab olema viimase 3 aasta jooksul. Minu peamised lapsehoidmiskogemused on rohkem kui 3 aastat tagasi. AuPairCare nõuab, et oleks vähemalt 200 tundi lapsehoidmiskogemust pärast 15. aastaseks saamist. Olen 24 aastane muidu. Cultural Care agentuuri uurisin ka, aga sellega oleks kallim olnud, see perega sobitamine käib seal teisiti ja mulle see eriti ei meeldinud. Cultural Care agentuuris oli ka muidu nii, et maksma peab alles siis, kui pere leitud. See on iseenesest hea, aga ma olen piisavalt kindel, et leian endale pere. Ma oskan esmaabi ja olen õppinud meditsiini ja laste arengu kohta jne. Juhiload on ka olemas.

    Ära üldse muretse. :D Ma ei vali peret asukoha järgi. Ma tahan ikka sellist peret, kellega mul on hea klapp, mingisugused ühised huvid jne. Mul isegi ei ole kindlat eelistust, et kuhu ma tahaks USA-s. Aga üldiselt tahaks ikka kuhugi, kus on mõni suurem linn lähedal ja üleüldse tegevust. NYC mind näiteks eriti ei tõmba. Liiga palju kuulnud sellest linnast juba ja see on kuidagi ammendanud ennast. Tahaks midagi muud näha. Nagunii selle koolituse käigus on väike NYC ekskursioon ka. Aga huviga loen su blogi ja tegemisi New York Citys.

    Mari

    VastaKustuta
  8. Okei, siis ma ise olen kuskil midagi ära unustanud või kahe silma vahele jätnud. Mina leidsin ka CV, cvkeskuse leheküljelt ja hakkasin siis lähemalt uurima. Eks need lapsehoidmise tunnid ole sellised, mida reaalselt keegi kontrollida ei saa ja kui väga vaja, saab kuidagi ka kokku sahkerdada. Ma ei oska öelda, mul endal sellega probleeme ei olnud, kuna töötan ka praegu lapsehoidjana.

    Pere leidmine on suhteliselt kindel asi jah, selline 99%-line, ma julgen öelda. Igaühe jaoks on ju kuskil keegi. Selle koolituse ja NYC'ga on jah jama, ma ise mõtlen ka, et väga halb, teistel on wau emotsioon ekskursioonil, aga mina mõtlen, et see on ju nagunii mu kodulinn järgmised 12 kuud. Siiski, ma arvan, et kuna Staten Island jääb kesklinnast ja põhilisest NYC melust eemale, saan rahulikult oma elu elada seal :) Aga ma heameelega loeks Sinu blogi ka, nii, et ruttu kirjutama!

    VastaKustuta