laupäev, 14. aprill 2012

Leidsin!

Tundub, et vingusin viimane kord pere puudumise üle nii kõvasti, et kõrgemad jõud astusid samme tegema. Esmaspäeva õhtul enne magama minekut sain postkasti kirja perekonnalt, kes lisaks oma profiilil olnud esseele (mis oli väga pikk ja detailirohke) kirjutasid mulle veel pika kirja ning kuigi esialgu mõtlesin, et ma ei loe seda õhtul, kuna muidu ilmselt ei saa magada, sai uudishimu minust võitu ja lugesin siiski läbi.

Esimest korda lugesin neutraalselt. Teine kord lugesin elevusega. Kolmas kord ja kõik ülejäänud korrad lihtsalt olen fakte uuesti ja uuesti lugenud. Ma arvan, et ma olen seda kirja umbes sada korda lugenud. Tol ööl magasin vähe ja rahutult, mõtlesin ja kerisin kirja üha uuesti ja uuesti. Hommikul kirjutasin neile vastu, pere kirjutas mulle uuesti ja pärast mitmeid kirjavahetusi ootas meid ees täna Skype vestlus.

Leppisime kokku, et teeme seda minu aja järgi kell 16, neil oli siis kell üheksa hommikul. Vestluse alguses hõikaski Giovanna rõõmuga: "Good morning! Oh sorry, good afternoon!" Kaamera ees olid pere ema ja üks lastest, kes oli tohutult unise näoga ja sassis soenguga. Kuna nende kiri ja essee oli tõeliselt faktirohke, ei olnudki mul esialgu küsimusi, mida küsida. Õnneks olid Giovanna ja Joseph väga jutukad ja tegid nalja ja minu hirm läks kiiresti üle. Kogu vestlus kestis 36 minutit ja esimesest hetkest saadik sain aru, et nad on ääretult toredad inimesed. Lõpetuseks ütlesid nad, et ma järgi mõtleksin, kaaluksin olukorda ja alles siis teataksin oma otsuse.

Kõne lõppedes kaalusin täpselt 2 minutit. See aeg kulus ka Giovannal ja Josephil mulle kirja saatmiseks, et et ma väga meeldin neile, tänasid aja leidmise eest ning mainisid veel üks kord, et ma ei kiirustaks oma otsusega ja arutaksin lähedastega läbi. Saatsin vastu, et ma ei jõua ära oodata, millal nende juurde saabun ja ei näe enam vajadust teisi peresid otsida.

Kuna vahepeal nende ühel lapsel kõrvapõletik oli, jäi meie vestlusesse vahe sisse ning selle aja peale saatis uus pere mulle kirja, kellele ma kahjuks ära pidin ütlema. Seega, match tuli juba teise perega! Väga rahul.

Pere elab New Yorkis ning kuigi ma kogu aeg endale kinnitasin, et ma ei vali asukoha järgi ning ma tegelikult vaatasin kõigil kolmel perel asukohta viimasena, tuleb tunnistada, et see linna nimi oli esimene, mis südame alt õõnsaks võttis. Minu õnneks ei ela nad mingis business rajoonis, vaid linnaosas nimega Staten Island. Peres on kolme aastane poiss Stefano ja minu saabumisel 10-kuused kaksikud Lucia ja Filena. Ema on itaallane (tuttavad teavad, et minu lemmikroad on pärit just sealt), isa on ameeriklane.

Pere vanemad on töötavad mõlemad hariduse alal ja seda oli nendega vesteldes näha, et nad on väga targad ning huumor on selles perekonnas väga olulisel kohal. Nad arutasid omaette, kui palju elanike Eestis ja Tallinnas üleüldse on ja mis naaberriigid meil on, ma naersin ja oleksin neile vastuse hea meelega öelnud, aga Giovanna kinnitas, et nad uurivad järgi ja kui ma tulen, teavad nad kõike.

Hästi palju uurisid nad minu elu ja pere kohta ning nende fakti peale, et neil oli oktoorbis ühel päeval lumi maas ja sel päeval oli linnas paanika, teatasin mina, kui paks ja kui pikalt meil lumi oli, siis Giovanna tundis kaasa. Täna hommikul paistis neil päike ja väljas oli 24 kraadi sooja. Vaatasin aknast välja, sadas paduvihma ja temperatuuri näitas napilt kolm kraadi üle nullipügala.

Pärast vestlust saatsime veel mõned kirjad ja nüüd sai paika ka minu mineku kuupäev, Giovanna pidi veel agentuurile teatama, et sobime ja ma pole päris kursis, kumb meist selle kuupäeva kirja peaks panema, aga eks ma uurin varsti targematelt juhiseid. Eestist lahkumise kuupäevaks 6.august.

Nagu arvata on, ma olen meeletult põnevil. Nüüd võib päevi lugema hakata ja tänasest 114 päeva!

6 kommentaari:

  1. Anonüümne15/4/12 17:11

    Mulle väga meeldib Su blogi ja olen seda jälginud, sest ise kavatsen ka minna Au Pairiks USA-sse. Ajan asja küll teise agentuuri - AuPairCare kaudu. Sul vedas, et nii kiiresti endale pere leidsid. Loodan, et mul läheb ka sama hästi. Edu!

    Mari

    VastaKustuta
  2. Enamasti leitaksegi pered 1-3 kuuga, ma ei tea, kuidas selles programmis on, mille kaudu Sina lähed, aga minu programmis sain ise valida pere sobivuse üle. Mõni sobib esimese perega, mõni kaheksandaga.. :) Mul läks paremini. Loodan, et Sina leiad sama kiiresti ja miks mitte isegi New Yorki? :)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne16/4/12 14:16

    Minu programmis saab ka ise valida pere sobivuse üle. Nii palju, kui ma lugenud olen, on erinevad Au Pair programmid väga sarnased ja suuri erinevusi pole. Olin üllatunud, et lendad USA-sse alles augustis. Loodan ka augustiks juba USA-s olla.

    Mari

    VastaKustuta
  4. Kõik kolm peret, kes minuga ühendust võtsid, otsisid au-pairi augustist. Erinevatel nädalatel, aga kõik augustist. Ilmselt otsitaksegi niimoodi pikalt ette, et siis oleks tutvusaeg pikem.

    :)

    Eks anna kindlasti teada, kuhu satud. Ega Sa juhuslikult blogi ei pea?

    VastaKustuta
  5. Anonüümne16/4/12 19:58

    Ise ei taibanudki sellele mõelda, et pered võivad au pairi otsida alles augustiks. Nüüd siis tean.
    Plaanin ka varsti hakata blogi pidama. Olen veel algusjärgus omadega. Paberite täitmist ja soovituste kogumist alustasin alles täna. Väike närv on sees, eriti pere leidmise pärast. Saab huvitav kogemus olema.

    Mari

    VastaKustuta
  6. Enamasti pidi jah nii olema, et pigem pikalt ette. Ma poleks enne juulit saanud nagu nii minna, seega arvan, et see üks kuu ei muuda enam midagi :) Alguses see paberite täitmine, piltide ja video tegemine ongi kõige põnevamad minu meelest. Edasi kuni minekuni on ju ainult üks ootamine.

    VastaKustuta