neljapäev, 15. märts 2012

Gerli alustab siit

Hei hei!

Et ma tulevikus mäletaksin kõike, kuidas kõik algas ja kuidas ma ennast tundsin ning rasketel hetkedel saaksin tuge sellest positiivsest emotsioonist, mis mul praegu on, arvasin, et peaksin hakkama kohe kirja panema, mis etappe läbin ja nagu eelnevalt mainitud: kui positiivselt ma meelestatud olen.


Kuidas mul üldse selline mõte tuli?
Mõte au-pairiks minna tuli mul juba keskkoolis. Siis oligi missioon pärast keskkooli lõpetamist Saksamaale minna. Vahepeal muutus see riik Iirimaaks. Keskkooli lõpetades oli aga armastus silmas, hinges, südames ja nii jäi plaan tolku. Astusin ülikooli. Aasta pärast vahetasin ülikooli ja eriala. Ja nüüd, Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengi esimese aasta lõpust võtan väikse vaheaasta, et oma unistus täide viia.

Miks USA?
Esiteks mängib kindlasti rolli see põnevus, mis selle riigi ümber on. Samuti see, et leidsin agentuuri, kes erinevalt Eesti agentuuridest võtab tunduvalt vähem raha, suhtumine on siiani olnud tükk maad sõbralikum ning kogu paberimajandus käib internetis. Minusuguse busy-inimese jaoks on see suurepärane!

Esimene mõte konkreetselt selle programmi (Au-Pair in America) ja selle riigi peale käis mul laupäeva hommikul, 10.märtsil. Kuidagi järsku tuli pähe, et võiks ju tegelikult kandideerida. Pühapäeval otsisin selle kuulutuse uuesti üles, vaatasin-mõtlesin ning esmaspäeval, 12.märtsil vajutasin send nuppu. Teisipäeval helistas mulle Ketlin, neiu, kes on minu nii-öelda agent Eestis. Rääkisime natukene, ta palus mul kodulehel pabereid järjest täitma hakata ja lubas uuesti ühendust võtta.

Põnevus oli meeletu. Lõunal, kui Matilda magas (Matilda on laps, keda ma praegu iga päevaselt hoian), täitsin ära pika ankeedi enda kohta, et mis meeldib-mis ei meeldi, kuidas meeldib, igasugused andmed, laste hoidmise kogemused, nende vanused, soovituskirjad.. Meeletult palju täitmist. Kolmapäeval kirjutasin juurde "Dear family" kirja, mis tuli üle ootuste hästi välja, arvestades, et pärast keskkooli pole inglise keelt pea üldse vaja läinud.

Nii siis, võttiski Ketlin minuga uuesti ühendust. Mul selle aja peale oli tekkinud juba tuhat ja pluss küsimust, Ketlin rahustas, et kui kokku saame, saan kõik küsimused ära küsida. NIIPÕNEV! Intervjuu aja kokku leppimine on selline poole peal olev protsess, kui õnnestub, toimub see homme, kui ei õnnestu, siis ilmselt järgmisel nädalal.

Mõned paberid on veel puudu ka. Esiteks pean ma minema vut-vut oma perearsti juurde, kes peaks ühe ankeedi ära täitma. Ma ei kahtle tema pädevuses, aga kuna ta on küllaltki laisk, ei ole ta õhtu poole üldse tööl, hommiku poole olen mina lapsega. Pean talle vist helistama ja mure ära kurtma, see paber on oluline! Samuti on mul puudu veel üks soovitus, peab mõtlema, kellelt see küsida ning praegune "tööandja" (naljakas teda niimoodi nimetada, kui väga hästi läbi saame) kirjutab ka veel soovitust. Siis on mul puudu kriminaalpaber, mis näitab, et ma pätt ja kaabakas ei ole. Koolitunnistus tuleb veel ära skännida ja siis on paberimajandusega korras.

Kui oma superideest emale rääkisin, ei osanud ta esiti selle peale midagi öelda. Ma küll ei ela kodus ja mul otseselt ei olnudki vaja, et ta mind füüsiliselt või materiaalselt toetaks, vajasin siiski tema emotsionaalset toetust. Nagu emad ikka, on ta mures, et nii pikalt ära olen ja kas minuga ikka on kõik korras seal, aga vähemalt ma tundsin hinges, et toetus on olemas.

Mõned sõbrad, kellele rääkinud olen, on mind toetanud. Egert, mu väiksem vend, kelle arvamust igas olukorras kuulan, ei ole mulle siiani öelnud muud kui: "Oh jumal." Ma loodan, et see siiski oli positiivne. Kelly küll esimese hooga sai šoki, sest tema jaoks tuli see ääretult ootamatult, aga siiski siiski.. Nüüd ta on ka juba leppinud ning Triinu soovis tuult tiibadesse hetkest, mil talle rääkisin.

Muidugi on ka neid, kes seda heaks ei kiida, kes mind ei mõista, kelle meelest see mõttetu on. Aga ma arvan, et kui ma seal ära käin, näen, kes on tõelised sõbrad ja kes minu ellu jäävad. Siinkohal mõtlen alati ühe oma sõbra peale, kes elas kaks aastat Austraalias, keegi eriti ei teadnudki, mis ta seal teeb või kuidas tal läheb, ometigi tagasi tulles poleks nagu midagi olnudki. See annab jõudu :)

Kokkuvõtteks võib siis esialgu öelda, et kõik on käinud väga kiiresti, aga kuna lahkumise kuupäevani veel aega on, olen rahulik. Sisimas usun, nagu ema ütles:"Kui ma midagi pähe võtan, teen selle ka ära." Ja tulgu need siis mu elu parimad 12 kuud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar