kolmapäev, 17. oktoober 2018

Suvi kodus ja tagasi Floridasse

Pean tunnistama, et Eestimaa hoidis ja armastas mind üle mõistuse ilusa suvega, sooja oli rohkem kui minu elu jooksul üldse olnud on ning päikest nägin pea sama palju kui Floridas. Ka emotsionaalsed põhjused, miks üldse koju tahtsin tulla, lahenesid hästi ning ma pean ütlema, et oli hea otsus sel korral sedasi otsustada. Kui septembris hakkasid ilmad külmaks minema, saabusid Eestisse elama mu vend, ta naine ja ta tütar ning kes mind vähegi tunneb, teab, mis suhted on minul lastega. Lola Maria sai täisarmastuse, vedasin teda mööda mängutube, kinosid, kohvikuid nii kuis jaksasin ja muidugi, aega ei jätkunud piisavalt, aga loodan, et ta mind mais väga ei võõrasta ja saame jätkata, kus pooleli jäime.

Septembris algas ka uuesti paberimajandus John’s Islandi jaoks. See viisasüsteem on paljudele üpris arusaamatu, aga lihtsalt öeldes, sellega saab kas olla 36 kuud järjest Ameerikas ja tulla siis koduriiki uuendama või siis seda vahepeal kogu aeg koduriigis uuesti teha ja uuesti teha võib seda terve elu. Ehk siis minul ootas ees praegu viisa uuesti tegemine, sest veetsin ma ju suve kodus ja eelmise viisa tähtaeg kukkus. Floridas ungarlased rääkisid mulle, et ma ei pea enam saatkonda intervjuule minema ja kui enda andmeid kirja panema hakkasin, selgus sama tõsiasi - ma kvalifitseerun “Mail-in” teenusele ehk saadan passi ja vajalikud paberid postiga (kui õudne, mõtle, kui ei jõua kohale, pass kadunud kuskil) ja pannakse viisa sisse ning saadetakse tagasi. Püüdlikult jälgisin kõiki punkte, mis pabereid vaja on, panin omale ümbriku kokku ja saatsin ära. Teised eestlased samal ajal tegelesid kõik oma viisadega, meenutan, et koos minuga on sel aastal John’s Islandil 8 eestlast, aitasin neid, kuis jaksasin. Saatkonnas eriti intervjuuaegasid ka ei olnud ja sellepärast pidid mõned ootama päris pikalt ja said intervjuule alles 25.09 ja 27.09. Alguses öeldi ka, et kõik piletid ostetakse koos ja nii mõtlesin, et huh, päris kaua peab neid ootama.

Aga napilt paar päeva hiljem sain ma saatkonnast kirja “Täname, saime teie passi kätte, aga te ei kvalifitseeru mail-in teenusele, palun broneerige aeg intervjuuks.” Emps ütles kohe, et see oli raudselt pildi pärast, sest pilt võis max 6 kuud vana olla ja mina saatsin sama pildi, mis eelmise aasta viisal oli. Kirjutasin ilusti saatkonda ja küsisin, milles asi, et mitte intervjuul eksida ning nad vastasid lihtsalt “Teie viisatüüp ei ole selleks teenuseks sobilik.” Täielik naljanumber, nad ju nägid avalduses, mis viisat ma taotlen. Kuus aastat Ameerikaga asjaajamist on mulle aga õpetanud, et midagi ebaloogilisemat kui nende bürokraatia, ei ole siin maailmas olemas. Mis seal ikka, broneerisin viisaaja, millest esimene oli 25.09 ja läksin koos kahe teise eestlasega intervjuule.

Teistel olid kellaajad 9.30 ja 9.45, mul oli 10.30, aga kuna esimesed eestlased intervjuul said grupiga koos vestlema minna, taotlesime me sama ja nii ma 9.30 seal uste taga paugutasin, kuhu mind üldse sisse ei tahetud lasta. Tädi ütles kurvalt, et “Oi, te tulite küll natuke liiga vara.” Ma vuristasin uuesti oma jutu ette, et ma tahan teistega koos grupiga minna ja nemad juba kohal ja mul väga vaja, pliispliispliis. Lasti sisse. Kontrollis see-eest piinati topelt, kästi saapad jalast ära võtta, pea pesuni paljaks võtta, tühi veepudel oli kahtlane to the max, käekoti seest otsisime mingit kruvi ja ma lõpuks ahastunult ütlesin, et ma ei teaaaaa, äkki see on mingi koti sees, jubin, kogu kott oli ammu tühjaks kallatud. Lõpuks mind sealt läbi lasti ja intervjuusaalis läksin nagu vana proff esimese akna juurde, andsin kõik paberid ära, tädi ütles, et tema üldse ei saa aru, miks süsteem alguses ütles, et ma ei pea kohale tulema ning leidsin siis juba Mari ja Arturi, kes mind ootasid. Natuke jutustasime, siis kutsuti nad sõrmejälgi andma, mind mitte ja järgmiseks saime siis kolmekesi boksi, kus konsulaat meid oma küsimustega piinas. Minult küsiti aupairi töö kohta, wolti kohta, John’s Islandi kohta, küsiti, miks nii palju eestlasi see aasta tuleb, Marilt küsiti varasema kogemuse kohta restoranis ja Austraalia elamustest. Täiega naljakas oli see, et Artur ütles kaks sõna “me too” ja sai viisa. Lõpuks kinnitati meid kõiki ära ja elagu!

Kusjuures mingi nädal enne meie intervjuud said need viis eestlast omale lennupiletid, kellel juba viisa olemas oli. Meie kolmekesi saime neljapäeval, kohe pärast viisa saatmist Ameerikasse ning neljas, Brigitta pandi ka meiega ühte punti. Niisiis lendamegi 5 eestlast koos ja 4 eestlast koos, näis, milleks see hea on. Tegin sõbrannale nalja, et see on sellepärast, et kui lennuk alla peaks kukkuma, siis nad jääks kõikidest eestlastest ilma, aga kaks lennukit vaevalt et alla kukuvad. Must huumor, parim huumor.

Saadeti ka paberid, kes kus elada tahab ja nii võtsime mu sõpradega kohe sõnasabast kinni ja panime meie ühte korterisse, viiekesi. Kaks-kaks-ja mina üksinda. Oktoobri alguses saime ka kinnituse, et me viiekesi saame kindlasti koos olla, aga kas meid jääb viis või pannakse kuues ka, jäi sel hetkel veel lahtiseks. Sain mõned nädalad hirmuga mõelda, et ei tea, kes mulle sinna tuppa pannakse ja mis siis saama hakkab, kuniks siis täna hommikul saadeti meile kõigile meil, et korter on täpselt selline, nagu me tahtsime, viiekesi, sama korter, kus ma eelmine hooaeg elasin (küsisin seda ka) ning ma olen oma toas üksinda. Ajeeee! 

Ja nii me homme hommikul enne kuute lennujaama vantsime, et taas järgmised seiklused vastu võtta.

Kuigi Alvar ütles “Kuul käiakse ka kiiremini ära kui Sina tagasi tuled,” siis tegelikult läheb see aeg ju jälle megakiiresti ja kuigi on teadmata, kas järgmisel suvel ma kodus olen, siis maikuu vähemalt olen kindlasti.

Meie gäng sel hooajal

esmaspäev, 20. august 2018

Tagasi Eestis

Nagu näha, on kojutulek olnud nii kiire, et reaalselt lülitasin ligi kolm kuud hiljem alles esimest korda oma arvuti sisse. 

Kõik on olnud tore. Ma olen ise väga positiivne sel korral, üsna avatud ja salliv, ka 11-kraadiste hommikute suhtes. Eks ma muidugi torisesin ja tegin pilte ja saatsin USAsse sõpradele, et noh, näete, Eestimaa suvi, aga tegelikult oli mul ju ikkagi väga tore.

Pea kolm kuud on olnud päris tegusad. Kui juuni esimesed nädalad nautisin lihtsalt kodu ja sõpru, siis poole kuu pealt läksime Kariinaga Kreekasse, tähistama oma 20ndat sõprusaastat. Tundub nii ulmeline. Meie reis oli jagatud kaheks - esimene nädal Korful, teine nädal Santorinil. Kui Korfu jäi meie mõlema jaoks tegelikult üpris nõrgaks ning suurim emotsioon oligi kohtuda Hana (kes oli mu sõber Tšehhist, kellega USAs koos töötasime) ja tema sõpradega, kellega meil oli vägagi sisukas õhtu. Millest muidugi enamikku ei mäleta keegi.. Santorini see-eest.. Oh, totaalselt minu lemmik koht Euroopas. Need valged majad, siniste katustega, lõputud mäed, munakivid, pereärid rõõmsate teenindajate ja omanikega, meri ja rannad, päikeseloojang Oias. Ma olen nii armunud! Kreeka on alati minu jaoks olnud selline sihtkoht, kuhu ma võin tagasi minna ja kust ma igakord suurte emotsioonidega ära tulen. Esimest korda käisin ma seal aga niimoodi, et jõin veini (ma hakkasin veini jooma alles paar aastat tagasi) ja sõin tzaitzikit. Viimast sisuliselt igas toidukorras.



2018 - 2015






Juuli algus (ja tegelikult juba juunilõpp) oli üsna pulmadekeskne, mis oli ka põhjus, miks ma üldse suveks Eestisse tulin. Ehk siis juuni lõpus korraldasime ära tüdrukuteõhtu, mis oli esimene, mida ma üldse kunagi korraldanud olin ja ma jäin sellega nii rahule. Eks alguses oli hirm suur, et 10 naist ja draamad on üsna kindel laks, aga tegelikkuses oli nii, et pidin meeldivalt üllatuma nii mõneski neius meie seltskonnas ning lõppkokkuvõttes läks üritus 100% täppi. Pruut oli rahul ja mina ka. Mis me tegime? Alustasime suure üllatusega nii pruudile kui peigmehele, mina läksin nende juurde, et lähme koos trenni ja järgmiseks hüppasid kõik tegelased uksest sisse ning algas asjade pakkimine nagu Väljalennu saates kunagi. Peigmees läks poistega, pruut tuli minuga. Ega ta sellel hetkel endiselt veel ei teadnud, mis saama hakkab ja kes tema pruudiõhtul osalevad, sest kõik kaasategevad tüdrukud valetasid talle jõhkralt ja jätsid mulje, et ei tea antud peost midagi. Edasi läksime me personaaltreeneriga, kelleks oli Kristjan-Johannes Konsap, tegema ringtreeningut ning testi, kas Geelika on abieluks valmis. Lõpuks tegime selle testi kõik ära, sest see oli päris omamoodi naljakas. Siinkohal soovitan kõikidele sportlikkele pruutidele just selline katsumus teha, see on lõbus ja samas füüsiline ka. Edasi käisime me Kadhy Asperi juures meigis, et pruut ilusaks teha ning edasi viis meie tee juba salaja Kadrioru parki, kus ootasid jälle uued inimesed, kes olid valmis seadnud imeilusa pikniku. Seal tegime paar mängu pruudile tulevaseks eluks ning mõni tund hiljem võtsime suuna Piritale, et minna jahiga sõitma. See vast oli päeva kõige suurem küsimärk, sest Eestimaa pakkus meile oma tavapärast suvist ilma ja lisaks nappidele kraadidele tormas ka tuul ning nii olime me seal paadi peal kõik lõpuks elu eest hinge kinni hoidmas ning nõrgemad lausa sisikonda välja laskmas. Õnneks kõik enamuses siiski laabus ning veidi enne keskööd kohtusime poissmeestepeoga ja läksime kõik koos klubisse, kus siis tulevane pruutpaar tantsis kella kuueni hommikul. Mina lahkusin kolme ajal, sest ausalt öeldes oli päris pingeline kogu see päev ja kas kõik ikka tuleb nii välja nagu plaanitud.







07.07 toimusid lõpuks need kauaoodatud pulmad, mille kaasaaitamise rollis ma ka natukene olin ja seda juba ligi kaks aastat. Abiellujateks olid minu tädipoeg (üks pöialpoistest) ja tema neiu, kellega nad mingi sada aastat koos olnud ja kuigi noormees on alles 22, tundub see liit midagi sellist, mida laiali ajada on võimatu. Pulmapäev oli üks vähestest soojadest ja päikeselistest päevadest tollel hetkel, just nagu tellitud ning tundus, et kogu korraldus läks täpselt nii nagu planeeritud oli. Nutta sai palju ning emotsioone jätkus südamesse veel pikaks ajaks. On ikka vahe, kas abiellub lihtsalt keegi või abiellub keegi Sulle endale nii lähedane. Minu amet pulmas oli endlineiu ehk pidin kõikide külalistega muudkui selfisid tegema ning see oli päris lõbus. Ja ma ei saa jätta mainimata pulmaisa Karli, kes oli lihtsalt nii äge, et tema ja Fotoraadi (kes pilte tegid) pärast tuli endalegi abiellumise soov sisse, lihtsalt, et saaks veel ühe õhtu nendega olla. Palju jõudu ja jaksu noorpaarile!




Enne, kui ma Eestisse üldse tulin, otsustasin, et võtan sellest suvest kõike, käin kõikidel üritustel, kus tahan, sõidan, kuhu tahan, veedan aega, kellega tahan.

Nii käisin ma:
*Blogiauhindade jagamisel, kuhu ma jõudsin esimest korda üldse, sest nali naljaks, aga iga jumala aasta olen ma sel ajal olnud välismaal. Ega ilmaasjata ei kandideeri mu blogi välismaa blogide grupis. Ma läksin üritusele midagi ootamata ja eeldamata ning nautisin seda täiega. Paljud on hiljem öelnud, et Anu Saagim oli liiga õel ja võib-olla ma oleks ka patja nutnud, kui ta oleks mulle midagi sellist öelnud nagu Janele, kes oli üsna ärahirmutatud seal, aga vaatajana mulle see värk meeldis. Mulle maitsesid ka võikud, chipsid, joogid ning kogu üritus oli hästi mugav, sai istuda, sai naerda, sai rõõmsas tujus lahkuda. Aitäh Karolinile, kes minuga kaasa viitsis tulla.

*Õllesummeril, kuhu ma mitu eelnevat aastat jällegi jõudnud ei olnud. Sel korral käisin seal vanematega ja nende sõpradega ja kuna ma ei ole selline tiinekas, kelle jaoks vanematega käimine kuskil piinlik on, siis ei saa kindlasti ka seltskonna üle kobiseda. Kõige eredamalt jäi meelde Armin van Buuren, kes oli lihtsalt i-me-li-ne ja Koit, kellele kuulub jäägitult kogu mu armastus.


*Väinjärve Veepeol, mis on küll minu jaoks üpris selline kohustuslik värk, sest see toimub Koerus, kus on minu juured ning see on legendaarne maakate pidu. Sel korral olid uued korraldajad ja varasemast "üks suur peaesineja" oli saanud selline esinejate nimekiri, et vahepeal tundus, et Õllesummer läks edasi. Kuulsin esimest korda sellist bändi nagu 5miinus, piinlik, aga välismaal elamise "rõõmud," et kodumaine muusika eriti Sinuni ei jõua. Aga ma olin nii sillas! Jeerum, kui lahedad nad lava peal olid. Teise esinejana jättis mulle mõnusa mulje Cityflash ft Laura-Ly, no see Laura-Ly on ju nii armas! Ja nende tantsijad meeldisid mulle täiega, nautisid oma etteastet, mitte ei mõelnud, et ah vahet pole, teeme oma asja ära ja lähme koju (sellise mulje jätsid mulle näiteks Nancy tantsijad). Kirsina tordil muidugi, üllatus-üllatus, oli laupäeva õhtul rokkiv Koit! Oh, Koit, ma Su endale koju võtaks...




*Weekendil, kus ma tegelikult ei käinudki, sest viimasel hetkel ma mõtlesin, et ma vist ei jaksa seal alkonarkoreivil kaasa hüpata. Aga sellegipoolest käisin rannas ajal, mil see toimus ja kuulsin muusikat ikkagi. Mis sest, et lava tagant.

*Õueteatris vaatamas etendust Pargivaht. Ma ei ole eriline teatrite fänn, sel lihtsal põhjusel, et ma ei kuule näitlejaid rääkimas ja kui ma just esireas ei istu, vaatan ma enamik ajast tummfilmi ja noh.. jah.. saate aru küll. Seda etendust aga soovitas mulle üks mu sõbranna, kelle kõik sõbrad seal mängivad ja mõtlesin, et kui ikka niimoodi soovitatakse, võiks ju minna. Ja oh jeerum, see oli vist kõige ägedam teater, mida ma üldse kunagi olen näinud. Nii palju nalja ja nii siiras emotsioon ja vahepeal oligi selline tunne, et kas see on nüüd teater või olen lihtsalt sõprade juures, kes arutavad, millist etendust teha. Hästi kodune ja vahetu tunne ning mulle väga meeldis. Lisaks mulle meeldis atmosfäär ja see Neeruti mõis, kus etendus toimus.

*Tänavatoidufestivalil Telliskivi Loomelinnakus. Siin pole vaja pikalt peatuda, toit tähendab armastust. Sõime Vahvlihaldjate vahvleid, La Muu ülemõistuse häid jäätiseid, Uulitsa burgerit, vegankaubikust bataadifriikaid, veel mingeid veganmagustoite ning jõime häid limonaade. Ma olen tänavatoidufestivalide suurim fänn vist, ma käiks nad kõik läbi ja minu poolest võiks neid iga nädal olla.


Lisaks olen käinud mitmes uues kohas söömas, vaatamas päris mitut (mitukümmet) uut filmi ning teate mis? Me võtsime oma perre uued chow-chow'd ka! Ja ei ole olemas suuremat rõõmu peres, kui seal on neljajalgsed, kellest õhkub rohkem armastust kui ükskõik millises inimeses.



Esimest korda elus käisin ma ka korvpalli fännide korvpalliturniiril Lätis, kuhu ma kunagi ei ole saanud minna, sest üllatus-üllatus, ma pole kunagi Eestis olnud. Sel korral toimus see siis Riias ning me käisime oma Kalev/Cramo fännklubiga seal, kus võistkond küll ei olnud maailma parim mängudes, aga pidu õhtul oli see-eest väga äge ning jälle tore nädalavahetus Tallinnast eemal veedetud.  

 
Suvesse on mahtunud ka kahe minu väga lähedase sõbra sünnipäevad. Esimene neist oli vaid mõni päev pärast mu saabumist, kus tegime taas kord sünnipäevalapsele üllatusele ja tema arvas, et on taksos ja teel Sushi Plazasse, aga tegelikult olime ta tüdukuga hoopis rentinud sauna ning nautisime õhtut saunas ja mullivannis ning esialgu plaanisime ka klubisse minna, aga lõpuks olime kõik nii väsinud, et lebotasime niisama kodus diivanil. Saunaruumid rentisime L'Ermitage hotellist ja enamuses jäime ka rahule, aga oli omajagu asju, mille kallal tegelikult oleks võinud ka nokkida. Sel korral oli tore, aga edaspidi ei läheks. 




Teine neist aga oli totaalne printsessi sünnipäev Kadrioru pargis, kus kogu kujundus oli roosa-valge ning toidud,  joogid ja meie ise täpselt samamoodi.  Sai nautida head seltskonda, tegime ka paar mängu ning ilm kostitas meid suurepärase kolmekümne kraadiga. Viimast võib-olla oli pisut palju ja see lõpuks pigem segas kui rõõmustas, aga ei tohi kurta, soe ilm on alati hea ilm. 


Eestisse tulles, pärast Kreeka reisi, otsustasin, et ma enam alkoholi ei joo. Põhjuseid on mitmeid ja neist üks ei ole see, et ma olen rase. Ma ei ole, ausõna. Esiteks, oli Ameerikas joodud alkoholikogus ülemõistuse suur, teiseks, võtsin eesmärgiks trennis käia ja natuke tervislikum olla ja sinna alkohol ei käi ning kolmandaks, mida see üleüldse annab, eksole? Igal juhul, kuidagi alkoholist loobumisega toimus loobumine ka pidudest ning kui siis ühel nädalavahetusel järsku juhtus, et kõik mu uued elukaaslased (alates oktoobrist USAs) olid Tallinnas, tegime ühe suurema peoõhtu ja nii sõitsin ma koju alles kell kuus hommikul.



Ja kuna see blogi pole ju veel üldse pikk (nali-nali), siis mainin ka ära, et juuni keskel oli Tallinnas laev, mille peal ma töötasin ja nii kohtusime me üle kolme aasta jälle Jenniferiga, kes oli minu konkurentsitult lemmikinimene laevas. Juba alguses, kui kokku saime, hakkasin ma kohe nutma, see tunne oli kuidagi nii ülev, et ta ongi jälle mu ees ja me saamegi jälle kallistada ja kõik jälle ongi nii nagu vanasti. Käisime koos Komeedi kohvikus istumas, sõime kooki ja rääkisime lihtsalt tunde ja tunde.


Lõpetan siis siinkohal tervisliku teemaga ja ütlen, et trenn, millest ma USAs nii puudust tundsin, on nüüd saanud minu elu peamiseks osaks. Võib vist nii öelda küll. Alguses plaanisime 3x nädalas käia, sujuvalt sai sellest 4x ja nüüd juba viimastel nädalatel 5x. Ma olen täiesti eufoorias Bodypumpi tundidest ja meie uuest lemmikust - stuudio X. Kes Myfitnessis käivad, proovige ära, ülemõistuse hea! Mul on nii kahju, et mul Ameerikas aega ega võimalust ei ole, et sedasi treenida, aga naudin siis suvel seda lihtsalt Eestis.