kolmapäev, 18. aprill 2018

Elu Ameerikas - võib-olla nüüd on hooaeg läbi

Nii palju siis sellest, et hooaeg pidi läbi olema ja kergemad töövahetused ees ootamas. Lisaks eelnevale ma isegi ei tea mitmele nädalale, rabasime veel otsa ühe, kusjuures tunde tuli veel üle kuuekümne ja õnneks tänaseks päevaks on ka selge, et suutsime palganumbri väga ilusaks töötada. Meil on palk tunnipalk + jootraha süsteem, mis pole päris Eesti süsteem, aga siiski on seotud müügiga ja rahvamassiga, mis meilt läbi käib. Olgu, vähemalt nüüd võin ma öelda, et hooaeg on läbi, üheteistkümnest vahetusest nädalas sai hoobilt üheksa ja lisaks saadeti mind esmaspäeva õhtul töölt koju, sest kraadiklaas ei näidanud muud kui 100.2F (see on mingi 38 ringis). Ei läinud palavik ära ka teisipäeval ja ei anna ta mulle rahu ka täna, kolmapäeval. Kuna nädalavahetusel on ees ootamas lennureis ja puhkusepäevad, ei olegi varianti pooltõbisena tööle minna, sest New Yorgis võiks ometi terve olla ju. 


Eelmine nädal oli Floridas tornaado, ilma naljata, saime varjumise sõnumeid, nagu filmis ning tuul-vihm peksid nii räigelt, et meil õues olnud asjad lendasid ja päästa polnudki suurt midagi. Tol õhtul, kui tööl olime, mõtlesime kõik, et davaaaai, tuleb lebo õhtu, keegi ei tule restorani sellise ilmaga, eriti kui väljaantud hoiatus, et püsida sees ja leida kelder varjumiseks. No olgu, paar hulljulget suutsid ennast sellest vihmast läbi pressida ja ilmusid siiski kohale. Kella kuue ajal viskas plaks terve maja pimedaks ja tsau elekter. Põnev ju, mis nüüd saab? Õnneks beachclubi köök on varustatud generaatoritega ja köögi töö ei katkenud, golfclub... noh, golfclubil ei jäänud muud üle, kui uksed kinni panna, beachclubi helistada, et nad saadavad kõik oma inimesed meile ning seda siis tehagi. Manager ütles, et järgneva 15 minutiga tuli beachclubi laudadesse panna 200 inimest. See oli nagu Titanic veega täitudes, lihtsalt järjest kõik lauad täis. Mõnedes laudades istusid erinevate perede inimesed, et rohkem mahuks.

Vahemärkusena mainin, et maja oli endiselt pime, ainult küünlad laudade peal põlesid. 

See oli lõbus! Kõigil oli miski 20 inimest korraga vaja ära teenindada ja siinkohal täielik respekt köögile, kes ei keeranud mitte midagi pekki, kõik toidud tulid ülikiiresti välja. Baar natukene jooksis kokku, aga arusaadav ka, 200 inimest tahtsid kõik korraga jooke ja kui tegemist oli vähegi kokteilidega, võtab see ju aega. Inimesed ise olid ülimõistlikud ja sõbralikud, kõik kiitsid meid pärast, et meid on ikka väga hästi välja koolitatud, kaastöötajad jäid kõik rahulikuks, kõik konkreetselt toimis. Naersime, et hea eksam pandud hooaja lõpetamiseks. 


Kohe pärast seda suhteliselt ma haigeks jäingi. Esmaspäev oli tööl üsna rahulik, kliente oli, aga mitte ajuvabalt jooksmist ja Alen tegi minu kulul nii alatu nalja, et ma pole vist kellegi peale nii pahane olnud, ma ei vahetanud terve õhtu temaga mitte ühtegi sõna ja järgmisel päeval tuli ta šokolaadiga minu juurde vabandama. Olukord siis järgmine. Meil on selline jook nagu Shirley Temple, mis on sprite ja pisut grenadilli siirupit. Üks laud küsis aga mingit Roy asja ja minul polnud aimugi, mis see on. Tuli välja, et see on Shirley Temple cocaga ehk siis coca ja grenadilli siirup. Küsisin seda Alenilt ja tema ütles, et see on pooleks, pool cocat, pool siirupit. Mina siis nii tegingi, viisin joogid lauda ja järgmisel hetkel nägin, et Alen on naerukrampides ukse juures. Võttis coca purgi ja tuli lauda ja ütles "Oiii, see jook on natuke magus teil jah?" Ma tahtsin ta maha lüüa seal samas, see polnud üldse naljakas, ta konkreetselt lasi mul klientidele serveerida sitta, sõna otseses mõttes. Kes joob pool topsi siirupit??? Noh, muidugi ma oleks võinud ise ka selle peale tulla, aga ausalt, kui te näeks, mis jooke nad siin joovad (näiteks jäätisekokteili suhkruvatiga, heloouu?), siis mitte miski ei tundu liiga magus. Pärast seda intsitenti arvasid kõik, et ma olen lihtsalt Aleni peale pahane, aga tegelikult läks mul olemine järjest sitemaks ja kui ma lõpuks taldriku maha pillasin, sest keha täiesti süldiks muutus, saatis manager mu allakorrusele kraadima ja kümme minutit hiljem istusin juba bussis suunaga koju. Mis seal siis ikka..


Alates tänasest elan ma oma toas üksinda, kuna Kirsikale aitas sellest jamast. Oma tuba, oma luba, väga äge. Paigutasin juba voodid kokku, nüüd mul lai voodi ja oma garderoob ja sain veel kinnitust, et järgmisel hooajal ma just nii elama hakkangi. Miks Kirsika ära kolis, ei olnud üldse seotud meievaheliste suhetega, sest meie saime viimasel ajal isegi paremini läbi kui enne ja ma just üks päev tabasin ennast mõttelt, et nii kahju, et me varsti laiali lähme. Ta reaalselt on maailma kõige siirama südamega inimene, ta ei räägi mitte kunagi mitte kellestki halvasti ja selle kuue koos elatud kuu jooksul õppisin minagi seda temalt päris palju. Tema muidugi õppis minult teistest halvasti rääkimist ka, sest seda ikka tuli ette. Nii hea oli pahurana kõik talle kõik ette kanda. Igal juhul viimase kuu siis oleme eraldi, tööl ilmselt näeme ikka suhteliselt palju ja koju lendame ikka koos, seega päris hüvasti jätma ei pidanud veel. 

Mis siis aga siin korteris siiski juhtus? Ma olen minevikus päris palju rääkinud, et mul on nii hea meel, et meie korterielanikud on nagu perekond ja hoiame kokku ja tore korter. Ilmselt üritasin ise olla väga leplik ja paljusid asju mitte märgata, mis nüüdseks juba totaalselt üle viskavad. Esiteks siis meie kõrvaltoas elavate elanike komme kõndida nagu elevandid. See ajas meid mõlemaid hulluks, hommikul kell 7, mütt mütt mütt mööda koridori. Teiseks, üleüldiselt nende rahvustele omaselt väga kõvasti rääkimine. VÄGA kõvasti. Vahet ei ole, kas omavahel, telefonis või lihtsalt üksinda. Nad lihtsalt kogu aeg röögivad. Kolmandaks, neil käib päris palju külalisi ja kui pole külalisi, istuvad omavahel köögis, joovad ja nagu eelnevalt mainitud - karjuvad. Nende jaoks mingit vahet polnud, kas meie magasime või olime üleval. Vastupidiselt muidugi tuldi alati ütlema, et pane telekas vaiksemaks või pane muusika kinni vms. Ükskord Kirsika oli kodus haige, magas ja tulin mina koju, telekas lõugas üle terve maja, täiega normaalne. Ja lõpetuseks, meie legendaarseim teema -  vannituba. Ei sobinud ühele printsessile, mis kell me seal käime, kui kaua me seal oleme, et me julgeme koputada, lõpuks ei sobinud talle isegi see, et me hingame. Tänaseks päevaks käib ta mossis näoga mööda korterit ringi ja iga kord, kui ta elutoas on, peidan mina ennast oma tuppa, ma lihtsalt ei kannata seda nägu. 

Kahju, et ta ise arvab, et ta kõikidest parem on. Aga muuda asju, mida Sa saad ja lepi asjadega, mida Sa ei saa. Ma lepin, aga hoian lihtsalt eemale. 

Niisiis, nagu mainisin, laupäevast teisipäevani oleme Juliaga New Yorgis, kus meiega liituvad üllatuskülalised Eestist, hunniku kommide-šokolaadidega mulle ja mõne kingitusega mu Ohio perele. Ei jõua ära oodata, pole juba kuus kuud üksteist näinud. 

Sellest ajast rääkides just täna rääkisin oma kahe sõbrannaga, et kuigi ma olen ringi ju reisinud tegelikult viimased viis aastat, siis nii hästi ei ole mu äraolek kunagi läinud kui sel korral. Mis on väga tore ja positiivne, aga negatiivse poole pealt tekitab see minus ängistust minna koju tagasi. Ma olen alati tahtnud koju minna ja nii ka sel korral, aga mul on kuidagi ahastus peal, et just kui tagasi reaalsusse. Ma tean sel korral, et see on ajutine ja ma olen oma paradiisikohas varsti tagasi, aga ma ei saa midagi sinna parata, et ma vähenevaid päevi pigem hirmuga loen, miski minus lihtsalt nii kardab Eestisse tagasi minna. Ei tea, kas muutunud on teised või olen mina ise, aga hirm on sees, et mis siis saab, kui me enam ei klapi. 

Eks haigena kodus olles tulevad ikka sellised natuke mitte nii positiivsed mõtted pähe. Kusjuures, täna vedasin ennast isegi toast välja, sest kui keha ikka ei lase palavikul minna, on vaja vitamiine ja rohtusid ja värsket toitu. Nii ma Walmartist endale viis koti täit häid asju ostsingi. 
Hullult haige näoga laps



Ja üks asi, millest me töökaaslastega rääkisime mingi aeg. Meil on hullult palju kliente, kes käivad valgete teksadega ja altlaienevatega. Arutasime, kas tõesti ameeriklased toovad need moodi tagasi või olen ma midagi maha maganud ja see tegelikult juba ammu moes ja ainult mina arvan, et kitsad teksad on ainsad tegijad. Igal juhul see pidevate valgete pükste nägemine pani endale ka täiega tahtmise need saada ja nii ühel vabal päeval plikadega shoppamas käisime ja kõik endale valged püksid ostsime. Ei pea vist mainimagi, et need on ühed nendest asjadest, mida ma Eestisse kaasa ei võta, sest need oleks Eestis kogu aeg mustad. 


Ja nagu mulle ikka meeldib blogi positiivselt lõpetada, siis soovin siinkohal õnne Cosminale ja Tudorile, ühtedele mu väga headele sõpradele klubist, kes kihlusid Disneylandis pärast seitsmeaastast suhet. Nii ilus!

kolmapäev, 11. aprill 2018

Elu Ameerikas - hooaeg läbi!


Märtsis küsisin managerilt ühe nädalavahetuse vabaks. Tegelikult ma küsisin lausa laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva. Kuna sel ajal oli tööl KÕIGE hullem aeg käsil, olin kindel, et ei see plaan mul õnnestu. Lõpuks, kui olin kinnituse saanud, et ma need päevad vabaks saan (selle nimel enne ja pärast viie päevaga 60 tundi tehes), rentisin auto ja ciaoooo Vero Beach! Järgmine sihtkoht Fort Lauderdale!


Fortis toimus Lily esimene sünnipäev, mis oli väga armas pidu. Jõudsin natuke varem kohale ja käisime veel torti toomas poest ning sättisime kogu ruumi paika. Kohtusin seal ka ühe teise eestlasega, kes nagu välja tuli, tunneb ka mu sugulast. Naljakas mõelda, et nad kõik koos tulid viis aastat tagasi USAsse, nagu ma isegi ja nii mõnigi neist jäigi. Ma nüüd jään ka, lihtsalt mainin. Lilyl oli uhke kleit seljas, sest ta meil ju pool-korealane ja seal on esimesel sünnipäeval nii kombeks. Hunnikus oli ka Ty sugulasi seal, päris huvitav seltskond. 





Eesti tüdrukud


Ilmselt maailma kõige ebaõnnestunuim grupipilt, hahahaha





Kuna terve laupäeva olime tegusad olnud, vajusime õhtul üsna vara ära, koos Lilyga. Hommikul aga olime mõlemad 7.30 üleval, sest kõht oli nii tühi, olime päev otsa ju ainult näksinud. Kannatasime siis mõned tunnid ja läksime sushi buffeesse, kui see avati, et ennast hingetuks süüa. Sõime ka, ma sõin nii palju, et ma mõtlesin, et kui ma pean ühe tüki sushit veel suhu panema, siis ma oksendan kõik välja. Aga magustoiduks muidugi on alati ruumi ja nii ma terve taldrikutäie seda ka ära sõin. 


Kui tagasi koju jõudsime, vajusime mõlemad ära. Võinoh, lausa kolmekesi. Seega, kui Ty ärkas, et meiega Key Westi minna, magasid kõik naised ja nii me magasimegi natuke liiga kaua, et sinna minna. Tuli plaanid ringi teha ja läksime hoopis Evergladesi, krokodille vaatama ja hiljem otsustasime sööma minna. Arvake, kuhu? Buffeesse! Jeerum, ma mõtlesin, et ma ei jõua enam süüa, need buffeed on kohutavad asjad, ausõna. Õnneks seekord oli natuke teistsugusem, seal sai friikartuleid ja steiki ja hunnikus jäätist. Haha. 


Normaalselt kihiti teid
Krokodill Gena


Lily sõi esimest korda sushit
Mis on olulisem - Sinu eesmärk või teiste arvamus Sinu eesmärgist

Esmaspäeval ärkasin jälle üsna vara, enne kaheksat ja läksin shoppama, kui Dolphin Mall lahti tehti. Peamiselt sel korral shoppasin teistele, sest mu võrratud "me-ei-taha-midagi-usast" vanemad hakkasid nüüd tahtma. Tulemuseks paar sotti vaesem pangakaart ja täiskohver, kus pole ühtegi minu asja. Pulli saab selle kojuminekuga. 


Keskpäeva paiku sõitsin aga hoopis Miami lennujaama, et võtta peale Brigitta, kellega me polnud kunagi üksteist varem näinud, aga sotsiaalmeedias olime palju suhelnud ja teadsin, et ta oli ka aupair Ameerikas ja nüüd elab Brüsselis. Käib nagu minu jälgedes. Igal juhul tuli ta Floridasse puhkama ja kuna ma teda John's Islandile töötama meelitasin, siis korraldasin talle ka intervjuu meie klubis, meie manageriga. Seega sisuliselt olin lihtsalt pimp, võtsin tüdruku lennujaamast peale, viisin intervjuule ja tagasi bussile, et ta saaks Miamisse tagasi minna. 

Pärast intervjuud käisime klubis ringi, näitasin talle seda maapealset paradiisi ning hiljem shoppasime veidike ja läksime siis hoopis Fridaysse kokteile jooma ja sööma. Zee liitus ka meiega ning hiljem liitus Sprickley ka. Väga mõnus õhtu, nalja sai, juua sai, süüa sai. Lõpuks Brigitta oli ajavahest nii sassis, et tudus peaaegu laua peal, seega tulime koju ära ja panime lapse tuttu. 





Tulles nüüd pealkirja juurde, siis enam-vähem niimoodi see Florida klubides käib, et jõuludest aastavahetuseni on kiire nädal, siis jaanuar-veebruar on rahulikumad ja märtsist tõmbab tuurid niimoodi peale, et kuus kuni kaheksa nädalat ollakse täiega töökohaga abielus. Nii ka mina. Need kolm päeva siit eemal olidki minu ainsateks puhkepäevadeks, ülejäänud aja panime 60 tundi nädalas ja kuue nädalaga kogunes tunde 334. Muidugi, hea asi paljude tundide juures on palk, mis sõltub ju tundidest, aga ausalt öeldes, kui lõpuks saabus lõuna, kus oli ainult 40 inimest, tahtsin ma õnnest nutma hakata, ma olin seda nii kaua oodanud. Kogu see kuus nädalat olid kogu aeg topeltvahetused, alustasime kümnest, lõpetasime 22-23 vahel, vahel läks ka 1.30ni öösel ja ikka koju, magama, hommikul kümnest tagasi. Kunagi niisama ei passinud, inimesi oli nii palju, et tuli ainult joosta. 





Meile oli kogu aeg räägitud, et vanaaastaõhtu ja lihavõtete päev on kaks kõige kiiremat päeva terve hooaja jooksul. Noh, vana-aastaõhtut me mäletame kõik, kuidas me panime 15 tundi jutti, aru ei saanud enam, mis päev on või mis kell on. Easteri puhul olid sellised kolm päeva - reede, laupäev ja pühapäev. Pastaõhtul, mis on reedeti, teenindas ainuüksi beachclub 880 inimest + lisaks siis rannabaari kliendid, keda ei olnud eriti vähem. Pühapäeval oli hommikusöögi brunch, millest ma õnneks ei pidanud osa võtma, aga seal oli sama suur hunnik inimesi. Vot selline nädalavahetus. Kuna vahepealseid pause ei olnud, mis meil tavaliselt on, siis olingi tööl nii, et jooksuga silmarõõmult musi ja läks edasi. Töötasime koos, aga üksteist ei näinudki peaaegu. 





Ühel päeval tuli üks manageridest minu juurde ja ütles, et talle nii meeldib see, et ükskõik, mis hetkel ta mind vaatab, ma naeran ja olen rõõmus. Järgmisel päeval tuli teine manager hommikul minu juurde ja ütles "Siin mu päikesekiir ongi." Nii armas. Ükskord üks kokkadest ka küsis minult, et mida on vaja, et olla kogu aeg nii rõõmus nagu mina ja ma ütlesin, et kaks asja - alkohol ja armastus. 

Kusjuures kui ma tööle läksin pärast meie joomingut, ütlesid mitu inimest, et ma peaks tihedamini jooma, et ma olen veel rõõmsam pärast seda. True story

Üks õhtu teenindasin mingit suurt lauda ja tähtsaid tegelasi ja onuke ütles mulle, et ma tahan ühte veini, teil seda nimekirjas pole, aga number on 418. Mina panin siis püüdlikult endale kirja, et vein number 418, lähen arvutisse, veinihind 775$ pudel. 

Ee.. misasja?

See oli nii kõva vein, et seda beachclubis ei olnudki, manager pani golfiautoga võrra võrra üle tee golfclubi ja tõi. Ma vist ei pea ütlemagi, et mina seda pudelit ei avanud ja et mina seda pudelit katsudagi ei julgenud. Jeerum. 

Ja kuna inimestele meeldib ikka lugeda sellest, kui kellelgi halvasti läheb, siis ma kirjutan siia konkreetse kokkuvõtte oma eilsest õhtust. Paar kurjemat sõna võtsin ainult ära, et vanaema infarkti ei saaks, kuidas ta lapselaps räägib. See olukord vahetult pärast juhtunut kirjutatud, seega emotsionaalne.

"Apppiiii mis õhtu. Läksin tööle, nägin, et north terrassil on kaks serverit. Tavaliselt on vähemalt neli kui mitte viis. Öeldi, et a sadama hakkab, ärge muretsege. Mul oli 7 lauda, tavaliselt on neli, maksimum aeglases kohas viis. Ja mis siis juhtus? Ei mingit vihma ja minu seitse lauda bam bam bam täis kõik. Mõtlesin, et okei, säilitame rahu, teeme ära, lebo ju. Ja siis hakkas pihta. Esimesse lauda minnes kukkus üks klaas pauhti vastu maad puruks. Ma mingi.. eeee wtf? Alex tuli aitas koristada. Lähen lauda, hakkan veinipudelit avama, kork läheb keskelt pooleks. 120$ pudel.
“Eee.. Alex?” Tuli siis Alex, aitas selle lahti teha, member oli ise jumala sõbralik, ütles, et pole esimene kord selle pudeliga nii. Okei, lähen järgmisse lauda. Tellib härra steigi, küsin veel, et kuidas küpsetame. Tuleb toit lauda, “A ma tellisin ju veali.” Traaaaa ei tellinud, kurat võtaks. Okei, aitas järgmine kapten välja. Järgmine laud, tahan eelroaks Caesari salatit. Tuleb pearoog koos juurvilja salatiga hiljem, “A ma seda salatit enam ei taha, võtke maha arvelt.” Mida kuradit?? Tuleb järgmine laud, “ma tahan seda ja seda ja seda ja ilma selle ja selle ja selleta ja meil kõigil erinevad numbrid ka.” Siin nad maksavad member numberiga nagu, põhimõtteliselt nagu laeval. Seitse inimest, kõik erinevad numbrid, Oeh. Tuleb siis kapten, “Su lauas seat nr 4 tahab uut pinot noiri." Vaatan oma märkmikku, mitte ühtegi selles lauas pole. Vaatan arvutit, neli pinot noiri!!!!! Ma olin jumala ahastuses, et kust need tulid või mis need on? Viisin teise laua joogid ära, mõtlesin rahulikult, et mis ma teen. Valetan, rahulikku polnud midagi. Tuleb siis üks kaptenitest (kapten, kes alati freak outib, kui busy on) “Gerli, miks sa ei viinud veini lauda??!” Ma istusin lihtsalt maha ja hakkasin nutma ja ütlesin “Sest ma eitea, mis see on või kellele see läheb.” Ma ei saanud mitte midagi aru, mul oli seitse lauda, 40 inimest kokku!! Ja ma olin täiesti üksinda ja keegi küsib mult mingi veini kohta, millest mul aimugi pole. Siis said kõik aru, et davai, Gerlile appi, see on juba kaos. Ma ei ole kunagi isegi mitte närvis, rääkimata nutmisest vms.

Lõpuks Alex tuli mu juurde - “9.30 koju.” Sain kohe aru, et see oli ainult sellepärast, et ma nii endast väljas olin.

Kodus siis olin duši all mingi 25min, mõtlesin elu üle järele. Tulin oma tuppa, panin riidesse, mõtlesin, et võtan vannitoast fööni. Vaatan, et tuli põleb, mõtlesin, et Julia, koputasin. Tuleb Jelena, puhiseb nagu nõid “Mida sa tahad????” Ma ütlesin, et ma võtan ainult fööni. Hakkas kisama “Iga kord kui mina vannitoas olen, keegi koputab, ainult minuga kõik koputavad!!!!” Ma ütlesin, et palun vabandust, ma võtan fööni ja kõik. Ütles mingi megaülbelt, et peadki vabandama.

Oeehhh tra küll.

Ja siis kirjutab silmarõõm “Mis kell ma su peale võtan?”

Kuidas oleks mitte kunagi, sest ma teen eneka kohe?"


Vot selline lugu siis.

Tööl näidati telekast, kuidas meie president Trumpil külas käis

Alen on maailma kõige naljakam server, tal on raudselt selle töö jaoks üks mõnusamaid iseloome, ta teeb kogu aeg pulli

Eelmise nädala kolmapäeval otsustasid tüdrukud tööl, et me oleme nagu orjad töötanud ja see vajab veidi kokteile. Kuna keegi ei tahtnud aega raisata kojumineku peale, läksime töölt otse oma nunnude kostüümidega. Seda lõbusam oli. Enne minekut leppisime Gigiga kokku, et keskööks lähme koju, et järgmine päev on vaja topeltvahetus üle elada. Ütleme nii, et keskööks koju me jõudsime, aga konditsioon ei kannatanud mingit kriitikat. Olgu tänatud see noor keha, mis kõik vastu peab. 



Mu Leedu beibed
Mu Aafrika printsess

Ja pühapäeval oli rannabaaris troopika pühapäev, kandsime mingeid hulahula asju ja tegime pulli.

Gigiga, mu teisik siin, lihtsalt mitte keegi ei tee meil vahet

Ja nii jõuame otsapidi pühapäeva, kui otsustasime keset tööpäeva, et lähme kinno. Kinnominekus on alati see halb asi, et see Fridays on selle kõrval ja nii satume me ALATI sinna ka ja nii ka sel korral, kus 15 minutiga enne filmi jõudsin ära juua kolm kokteili, filmi ajal veel kaks ja pärast filmi veel kaks. Täname siinkohal seda keha jälle, vapper tegelane. Filmiks oli Blockers, mis eesti keeles oli midagi väntadega seotud, meganaljakas tõlge lihtsalt. Paras komöödia, oli nalja, oli südamlikke momente ja üsna tüüpiline ja kuigi lõpp oli aimatav, oli natuke ikka teistmoodi ka. Üks väga naljakas asi oli see, et point käis ümber lõpuballi ja nagu film algas, oli kohe lõpuballi päev ja me mõtlesime kõik, et mis asja, poolteist tundi ühe päeva ümber või? Oli üsna okei, ei midagi nii erilist. Pärast filmi istusime Fridayses, sõime, jutustasime bartenderiga ning mingi pool kaks jõudsime koju ka. 




Täiesti juhuslikult olime me riides täpselt samamoodi



Esmaspäeva õhtul oli rannabaaris võistlus, kes müüb rohkem kui 5 margariitat, saab auhinnaks veini. Lebo, ma müüsin 8. Vein auga välja teenitud. Kahju, et ma punast veini ei joo ja seda üldse nautida ei saa. Kõik soovitasid, et ah joo coca-colaga, aga rahvas, mul on coca võõrutus, ei saa seda ka teha. 


Ja vaatepildid eilsest lõunast, kui meile anti tormihoiatus ja kõik toolid ja lauad lendasid ja hetkega sai heledast taevast tume ja rääääige vihm. 



Lõpetuseks pilt sellest, mis värvi ma olin eelmine esmaspäev, kui mõtlesin, et päevitan kaks tundi, aga polnud arvestanud sellega, et jaanuarist on saanud märts, päike on mitu korda intensiivsem ja minu nahk jälle heledas staatuses. Oi lõbus!